Kuala Lumpuris tervitas meid kuum ja niiske õhk, konditsioneeritud lennukist tulles ei ole see just kõige meeldivam tunne, käed olid hetkega higiga kaetud. Erit palav oli meil seetõttu, et kohvrite ülekilode hirmus olime jalga tõmmanud teksapüksid, dressipluusid ja ümber puusade sidunud tuulekad. Väike näide ka sellest, kuidas me riides olime ( pilt tehtud Tallinna lennujaamas enne äralendu):
Esimeses tualetis vahetasime riided antud kliimas sobivamate vastu. Meie kolmese seltskonna muutis veidrikeks ka asjaolu, et olime oma kohvrid Tallinna lennujaamas kriimustuste ja varguste vältmiseks lasknud ära kiletada. Tuli välja, et olime ainukesed, sest ühtegi teist kiletatud kohvrit me reisi vältel ei kohanud. Küll aga kohtasime veidraid pilke enda kohvrite suunas :D . Ristisime end ümber „Kiledeks“.
Malaisias pidavat olema kõik väga odav. Odav oli kõik peale kohvrite hoidmise teenuse. Ühe kohvri hoid lennujaamas maksis 2 ja pool korda rohkem kui meie öömaja. Kuna jõudsime õhtul ja järgmine lend oli alles järgmise päeva õhtul, siis otsustasime pagasi siiki lennujaama jätta. Ilmselgelt oli see suurepärane otsus, kuna oma hosteli leidmisega läks meil tükk aega. Tänavate nimesilte ja majanumbreid seal maal naljalt ei kohta. Hostel oli nunnu ja asus Petronase kaksikornide ja teletorni vahel, seega asukoht oli samuti ideaalne. Jagasime tuba ühe hispaania tüdrukuga- alustuseks sobis see meile hästi.Ideaalseks ei saa sugugi aga nimetada Kuala Lumpuri kesklinna toidutänavate „lõhna“, kanalisatsiooni- ja kütusehaisu segu, mis meid terve hosteli otsimise teekonna kenasti saatis.
Meie hostel seestpoolt:
Siiani olime sõitnud suurlinnades metroodega, kuid nüüd õnnestus ära proovida ka õhumetroo, ehk monorail, mis sõidab vastupidiselt metroole tänavatest ülal pool.
Muidugi ei puudunud tänavatelt ka laevad:
Ja rotid:
Lisame ka ühe tunnuspildi Kuala Lumpurist:
Õhtul käisime linna peal. Osutusime populaarseteks, kuna kõik soovisid koos meiega pilti teha. Eks valge inimene on teistele rassidele sama huvitav, kui nemad meile. Olime lahked ja poseerisime hea meelega :D Ühtlasi tuli välja, et mustanahalistele läheb Birgit eriti hästi peale ( ema, ära muretse, tunded ei ole vastastikkused!!-Birgit)
Ühtlasi tundus meile, et kohalikud mehed löövad meile külge. Nimelt tegid nad sellist huvitavat häält. Raske kirjeldada, aga põhimõtteliselt oli see nn „musihääl“. Mõned inimesed kutsuvad ka oma koeri nii. Väike näide:
http://www.youtube.com/watch?v=tB-BdEDCMV0
Eriti kahtlane tundus, kui sama häält tegi üks lennujaama töötaja. Õnneks tuli meie juurde üks Austraalia kutt, kes rääkis, et tegelikult üritavad nad nii oma sõprade või töökaaslaste tähelepanu võita. Eks siis see on suhtusviis nende vahel. Tema story oli aga erit lõbus, kuna enne kui ta sellest teada sai oli ta 10 aastat iga aastaselt Malaisait külastanud ja arvanud, et seda häält tegid talle homod.
No comments:
Post a Comment