Mis maa see on?: September 2011

Kuna tänane päev on meie jaoks olnud loomapäev, siis olen lõpuks leidnud energia teha postitus käigust Currumbin Wildlife Sanctuary’sse. Seiklused loomadega on täitnud terve meie tänase päeva, seega tuleb juttu ka mitte loomapargis elavatest loomadest.

Meie seikluste sihtkohaks sai Austraalia eelkõige oma floora ja fauna tõttu. Tarbimisühiskond ei ole mingi ideeal, mille poole püüelda, seega oli see just lopsakas loodus, mis meid siia kutsus. Ja selles me pettuma pole pidanud. Kuigi siin Stanthorpe’is pole palme ja ookeanilained ning maastik on suhteliselt üksluine, toovad varahommikul meie näole naeratuse müstiliselt kaunid linnuhääled. Täpselt nagu viibiks troopilises vihmametsas. Tööle kõndides vuhisevad meist mööda erksavärvilised papagoid ning siin-seal kasvavad hiiglaslikud kaktused (umbes selline nagu Eestis sinu lillepotis, aga selle hiigelkoopia).

Eriti õnnelikuks muudab meid viimase nädalaga üha ilusamaks muutuv ilm. Oleme magamiskottidest ja radiaatoritest loobunud. Pleede enam vaja ei ole ja saime lõpuks ka villased sokid puhtaks pesta. Need on veel aukudeta! Hingeauru enam hommikul kohvilauas ei näe ja minu jojobaõli pole ka enam hommikuti ära hangunud. Päike paistab nii mõnusalt ja õhk on soe. Õunapuud on värskelt õide puhanud ja meie majake on ümbritsetud õunapuu õitest. Täna käisime maja ümber kondamas ja õite mõnus lõhn tungis vägisi meie ninasõõrmetesse.

Suured loomasõbrad nagu me Birgitiga oleme, mõtlesime, et nii tore, kui meil endal maja juures mõni koduloom oleks. Tuleb ainult unistada ja sinu unistused täituvad. Kodulooma proovipäevadel käis meil triibuline kass ja hetkel pikutab elutoas suur kreemikarva koer :)

Kassilugu sa alguse nii, et farmi juures pakkus meile igapäevaselt pauside ajal seltsi ülisõbralik kass. Eks tal olid omad huvid ka mängus, sest midagi maitsvat leiab õunapakkija lõunakarbist alati.

Ja ühel heal päeval, kui kottpimedas kodu poole jalutama hakkasime, avastasime poole tee peal, et meie sõber Tiger on meiega kaasa tulnud. Ilmselt oli see taskulambi valgus, mis teda meiega kaasa meelitas. Toitsime kassi ja paar päeva elas ta meie juures. Teavitasime olukorrast loomulikult ka pererahvast, aga nemad arvasid, et kui kassile seal meeldib, siis las olla. Kui koduigatsus tuleb, küll siis ise tee koju leiab. Oli aru saada, et pererahvas kassi taolist seiklust väga ei uskunud. Ilmselt arvasid nad, et võtsime kassi ise kaasa. Paraku saime südamevalu rohkem kui rõõmu. Kass kadus mitu korda ära ja kippus meiega hommikuti tööle kaasa tulema. Vastikuks muutis olukorra see, et ta tuli suure maantee peale, aga siis keeldus edasi kõndimast. Ja loomulikult leidsmise me sel päeval teelt ühe surnud kassi. Vaeseke oli autolt löögi saanud. Seega järgmine päev kui tööle hakkamise minema ja Tiger taas teele ilmus, kahmas Birgit ta oma haardesse. Kassile loomulikult see 15 min sülesolek väga ei istunud ja Birgitil oli tükk tegemist, et kass põgenema ei saaks. Aga kuna olime juba maanteel, siis kassi enda huvides tuli teda seal hoida. „Tänutäheks“ küünistas ta Birgiti niigi tööst räsitud kätt. Haav paraneb siiamaani ja tundub, et põletik on ikka veel sees. Igaljuhul saime kassi farmi tagasi toimetatud ja nüüd, kui õhtuti töölt koju läheme, peab keegi teda alati kinni hoidma. Kass, nimelt,on kähmluse unustanud ja kipub meile ikka koduloomaks.

Täna kohtasime kodulooma kandidaati nr 2.

Töölt koju jalutadades märkasime tee ääres heledakarvalist koera. Hetkeks tundus meile, et ta uriseb, kuid tegelikult oli see vaid temapoolne tervitus meile. Sõbrustasime mõned hetked koeraga ja seejärel suundusid Birgit ja Marit hobusefarmi otsima. Birgitil on juba mitu nädalat kinnisidee hobusega ratsutada. Hobusefarmi nad ei loomulikult ei leidnud, küll aga lambafarmi. Miks küll mina, maailma suurim lambafänn, pidin sellel hetkel kodus olema? Igaljul olid farmiinimesed ülisõbralikud ja näitasid hea meelega oma lambaid. Birgitil ja Maritil õnnestus beebilambaid lutipudeliga toita. Mida sa hing veel ihaldad?

Iga asi on millekski hea. Oleksin ma lambaid vaatama läinud, ei oleks meil hetkel elutoas neljajalgset sõpra lösutamas. Jah, koer jalutas minuga kaasa ja otsustaski siia jääda. Loomulikult tekkis meil hirm, et meile on laskumas kohalike loomavaraste maine. Seega peatasime esimese majast mööduva auto ja pärisime, kelle koeraga võiks tegu olla. Vastuseks saime, et koer on pärit 1 km kauguselt ja, et tegemist ongi kohaliku seiklejaga. Kõneldi, et muretsemiseks pole põhjuks, kuna õhtuks läheb ta alati koju, ainult süüa talle anda ei tohi. Ilmselgelt tegelesime me koeraga üleliia, kuna hetkel mõnuleb ta meie elutoas. Süüa me talle nõuande kohaselt ei andnud, aga siiski pole ta lahkunud. Meie tahaks teda muidugi endale jätta.

Tegelikult on olemas ka kandidaat nr 3. Ainuke probleem seisneb selles, et me pole teda kunagi näinud. See nähtamatu tegelane andis endast märku sellega, et sõi öösiti ära alles jäänud kassitoidu. Ja tänutäheks toidu eest jättis Nähtamatu toidukausi kõrvale alati ka kangi :D Keegi krabistab pidevalt ka meie põranda alla ja lae vahel, kuid seda olen kuulnud ainult mina. Naljatame, et võibolla need krabinad ongi ainult minu peas.

Ahjaa, Marit käis täna iseseisvalt ümbrusega tutvumas ja soovides leida veidi otsemat teed, otsustas ta minna läbi metsatuka. Seal kohtas ta kahte metsikut kängurut. Surnud rohelist värvi madu nägime ka üks päev tee peal. Elusat pole õnneks veel kohanud.

Jah, loomad on siin tõesti imelised. Currumbin Wildlife Sanctuary, mida külastasime Gold Coastil, andis sellest väga hea ülevaate. Minu erilise lugupidamise on ära teeninud koaalad. Need uniste nägudega loomad on lihtsalt nii nunnud. Isegi Birgiti süda sulas. Ta nimelt pidas neid loomi oma pideva magamise pärast mõttetuteks, kuid päeva lõpuks oli ka tema arvamus muutunud. Pealegi, kas ongi teisiti võimalik, kui ainult eukalüpti lehtedest toituda. Nendel lehtedel on teada-tuntud narkootilised omadused ja seetõttu on need armasad loomad enamuse ajast laksu all. Loomapargis pakuti võimalust koaalaga pilti teha. Minu jaoks ei olnud see pilt nii oluline, kui võimalus koaalat sülle võtta. Seega maksin oma 18 doltsi ära ja sain koaalat kaisutada. Boonusena sai minu pluus kokku koaalakakaga. Pildistamisega ei teeni keegi kasumit- raha läheb koaala uuringute toetamiseks. Pealegi tundus mulle, et sellel nunnukal oli täiesti ükskõik, et ta minu süles oli. Seega ei ole minu silmis tegemist loomapiinamisega. Currumbinil on ka ökoturismi sertifikaat, seega ei saa seal asjad väga halvasti olla. Kõrva riivasid küll pidevalt õhku tõusvad ja maanduvad lennukid. Lennujaam asub pargi lähedal.

Ülimalt lahe oli kõndida kängurude keskel. Loomad on seal nimelt vabalt ja neid on seal tõeliselt palju. Sõbralikumad isendid lasevad endale ka pai teha ja poseerivad inimeste heaks hea meelega. Nii tundus vähemalt meile. Üks kängu võttis eritit tuusalt päikest ja ei lasknud ennast häirida pildistavatest inimestest.

Loomulikult nägime ära ka Tasmaania kuradi. Looduses on nende loomakestega pahasti, kuna seda liiki kimbutavad kasvajad. Kel huvi, võib google’ist järgi vaadata. Nad suudavad teha hullumeelset häält ja näevad välja nagu väikesed pätid. See isend, keda meie nägime, järas parasjagu kana. Terves tükis, sulgedega ja puha. Tundsin kanaliha lõhna, ausalt. Liikusime sealt kiirelt edasi.

Veel nägime dingosid ja wombateid. Saime teada, et wombat suudab oma tagumiku löögiga lennutada vaenlase päris kaugele või siis hetkega tappa. Loomadega toimetasid vastava väljaõppe saanud vabatahtlikud. Seda meeldiks ka mulle teha. Hetkel tuleb paraku õunadega leppida.

Päeva lõpetasid papagoid. Igale soovijale anti kätte kausike piimja vedelikuga ja siis läks lõbu lahti. Linnud hakkasid maanduma inimeste kätele, õlgadele ja isegi pähe. Ei tea miks, aga alguses lindudele Birgit väga ei meeldinud.

Hiljem leidsid linnud õnneks tee ka Birgiti pähe. Linnusitt juustes oli küll üleliigne, kuid eks sellise põneva elamuse nimel tuleb kõik ära kannatada.

Nädala alguses olime Birgitiga sandid. Seda mitte töö tegemisest, vaid hoopiski aeroobikast. Leidsime, et sellise toidukoguse juures, mis me igapäevaselt ära sööme, ei teeks väike trenn meile paha. Seega ostsime endale aeroobikavideo :D ( kaks, kui aus olla). Meie treener Jeanette ei andnud meie lihastele armu ja alles nädala lõpu poole hakkasime taas end inimestena tundma. Seetõttu tegimegi täna jälle tenni. Vaatame, mis teevad meie lihased homme, kui meid ootab ees käik Toowoomba’sse.

Hetkel, rendimaja ees päevitustekil lamades ja blogi sissekannet kirjutades, paistab möödunud nädal juba positiivsemates toonides. Nimelt on täna (pühapäev)meie esimese töönädala ainus vaba päev. Ilm on ilus päikeseline ja meeleolu hea, koristasime elamist ja ootame transporti linna minekuks. Aga alustame siis algusest.

Tere tulemast Queenslandi osariigi õunapealinn Stanthorpe!

Jätsime maha oma koduse pinna Gold Coastil ja tulime ligi 300 kilomeetrit rannikult sisemaa suunas rahakoormatele järgi. Töö leidmine ei osutunud probleemiks, see sai otsitud läbi agentuuri telefoni teel. Meie üllatuseks pakkus tööbüroo agent ennatlikult meie rahvuseks eestlased. Vastuseks minu küsimusele, kust ta nii täpselt pakkuda oskas, vastas ta, et reetsin end eestlase aktsendiga inglise keelt kõneledes ( ise ma muidugi küll aru ei saa, et aktsent juures, haha). Peale meie poolt esitatud 25 küsimust, otsustasime töö vastu võtta. Kaalukausi „jah“ poolele kallutas fakt, et võrreldes teistses farmides ja linnades teenindussektoris pakutavate tasudega on sellel farmil rahanumbrid suuremad. Dollarimärgid särasid meie silmades. Telefonis rõhutati meile, et farmis on ranged reeglid ja karm kord.

Elamiskohaks ei ole mitte hostel, kus peaks võibolla 6 inimesega tuba jagama, vaid majakene(cottage) farmi läheduses. Samuti soovitati kaasa võtta paksud riided, sest Stanthorpe olevat sellel talvel löönud Queenslandi külmarekordi ning üleüldse pidavat siin olema üsna jahe ja tuuline. Lootsime, et meie villased sokid, mõned paarid pikki pükse ja paar pusa on siinseks kliimaks piisavad ja heitsime külmad mõtted kiirelt peast. Otseloomulikult olime ju meie siia „sooja“ Austraaliasse tulnud kohvrid täis seelikuid, kleite ja ilma varrukateta toppe ning poest kinnaste ostmine tundus sel hetkel veel sürreaalse tegevusena. Seega, Liina, eelnev lõik peaks vastama sinu küsimusele, kuidas ma selle suure Austraalia kuumaga ellu kavatsen jääda. Siin tuleb kohaneda küll, aga hoopis külmaga.

Hea Ivo viis meid eelmise pühapäeva varahommikul päikesetõusu saatel rongijaama, kust alustasime oma teekonda Brisbane`i. Selle suure linnaga me peale rongi- ja bussiaknast nähtule lähemalt tutvust ei jõudnud teha, sest aega nappis. Üsna pea olime juba bussil Brisbane- Stanthorpe. Harjumuspärastest internetibussidest, mis Eestis igal täistunnil Tallinn-Tartu maanteel triivivad, võisime vaid und näha. Meie buss nägi välja selline:

Mitmetunnine bussisõit pakkus maalilisi ja vaheldusrikkaid maastikke. Mida kaugemal, seda rohkem asendusid palmid kaktustega. Kohati sattusime isegi mägedesse, kus kõrvad lukku kippusid minema. Ühel päeval mainiti mulle, et ma olen nagu Jaapani turist, kes igast teele jäävast asjast pilti teeb. Nii et Jaapani turistile kohaselt panen siia ka bussiaknast tehtud klõpsatused.

Ausside loogika kohaselt oli meie teekonnal tarvis ühe korra bussi vahetada. Miks, me ei tea ja isegi mitte ei ürita arugi saada. Kohati tundub, et maakera teisel poolel elavate inimeste mõtted on pahupidi ja üsna tihti ei ole seal meie jaoks mingit loogikat. Kokkuleppel tööbüroo agendiga pidime bussijuhilt küsima peatust pisikese Bella Rosa kohviku ees, mis jääb meie farmi ja Stanthorpi vahele ning kus pidime esmakordselt kohtuma oma tööandjaga. Bella Rosa kohviku ees tabasime endid esimest korda mõtteilt, millega me end sidunud oleme. Keset tühermaad pisikese kohviku ees seistes ja ennast kohvritele najatudes adusime tunnet, mida ealeski varem kogenud ei olnud. Mille olime me maha jätnud ja kuhu tulnud? Mis meid ees ootab? Ebakindlus võttis võimu ja ooteminutid tundusid tundidena.

Peale „tunde“ ootamist ilmus tüüpilise Austraalia farmiautoga välja õunafarmi omanik. Enne minekut saime me läbi ühe Eesti tüdruku blogi pisikese ettekujutluse sellest, mis meid ees ootama hakkab. Tema nimelt rääkis oma blogis kõigest avameelselt, seega viisime end kurssi pikkade tööpäevade-, raskete töötingimuste-, karvaste kätega perenaise- ja nipsakate otseste ülemustega. Praegusel hetkel võime tunnistada, et kõik loetu vastab tõele. Meile vastu tulnud peremees oli sõbralik ja heatujuline 50ndates meesterahvas. Tegime pisikese tiiru kohalikus marketis ja aedviljaputkas ning sõitsime tsivilisatsioonist kaugemale. Teel oma majakesse tutvustas peremees meile üldisi tingimusi ning viskas nalja madude ja öösiti ringi kondavate dingode kohta. Uustulnukatena ei saanud me muidugi aru, mis oli nali, mis mitte. Lõpptulemusena selgus siiski, et metsloomade, madude ja ämblike pärast meil siin karta ei ole vaja, veel vähem liigub siin ringi haisid ja jellyfish`e :D.

Majakesse paigutati meid seepärast, et kohalikus hostelis oli vaid 2 vaba kohta ja arvati, et me eelistame kolmekesi koos olla. Seetõttu küüriti maja meie jaoks eelmisel päeval puhtaks ning tehti taas elamiskõlblikuks (siin on periooditi elanud koos ka kuni 20 inimest). Maja ette jõudes püüdis esmalt meie tähelepanu meie koduloom, kelleks on kohalik nahkhiir. Tema on meie koduvalvur, ta ripub 24/7 maja ees asuva elektritraadi küljes. Ainus negatiivne külg asja juures on see, et ta on surnud. Tõenäoliselt mõnel tuulisel päeval juhtub see, et meie koduvalvur oma jäigastunud haarde traadi küljest vabastab ning siis ei jää meil muud üle, kui ühed korralikud nahkhiire peied maha pidada. Elus nahkhiiri me siinkandis veel näinud ei ole.

See selleks. Sõbralik peremees tutvustas meile majakest ja jättis meid üsna pea üksi, ootama tema tütart, kes võtab meilt ette nädala üüri ning toob noad, kahvlid, taldrikud ning muu vajaliku. Meie aga, paljad ja näljased, ei jõudnud ära oodata peratütre tulekut. Tuli mõelda alternatiiv sööginõudele, sest kõht ei leppinud ootamisega.

Enne peretütre saabumist jõudsime peale söömist veel verandal päevitada ning endid mõnusalt majja sisse seada.

Peretütre tulekul allkirjastasime vajalikud dokumendid ning saime „nummerdatud“. Kõlab nagu lehmad karjas? Nii oligi! Igaüks meist sai voodikoha, millel on number, 2 tekki, millel on number, 2 lina, millel on number, padjapüüri ning magamiskoti, millel on number ning köögitarvete karbi, millel on number ja mis sisaldab palju vajalikke asju, millel kõigil on numbrid. See pakkus meile alustuseks päris palju nalja. Merlin on meie majakeses number 5, mina number 6, Marit number 7. Nummerdatud on meie noad, kahvlid, lusikad, klaasid, kohvitassid, taldrikud ning nagu ma mainisin, linad, tekid jne. Kui miski sinu numbriga puruneb või läheb kaotsi, maksad trahvi. Kas ei ole mitte naljakas? Kuna me keegi ei oma varasemat kogemust vanglaelust ( Mariti Egiptuse arestimaja kogemus muidugi välja arvata), siis võime ainult arvata, et trellide taga käib asjade jagamine samamoodi- küll ainult ilma teravate nugade- ja kahvliteta. Jutu illustreerimiseks ka paar fotot:

Saabuv öö oli meie vaenlane. Külm ja kõle. Kuna siin majas küttesüsteem puudub, siis pidime ammutama soojusenergiat meist endist. Usun, et temperatuur võis öösel langeda kuni nelja kraadini. Magamiskott kahe teki peal kulus ära. Samuti kulusid ära vanaema kootud sokid, millele ma tõenäoliselt suure kandmise peale varsti augud sisse kulutan. Hommikune äratus oli veel suurem vaenlane. Kes ikka tahaks teki alt jääkülma tuppa astuda? Aga mis teha, valikut ei olnud, oli tarvis kontorisse töölepinguid sõlmima minna. Ja nüüdseks on olukord juba ka paranenud, meil on 2 elektriradiaatorit. Kontor asub kohe meie töökoha kõrval. Töökoht ja kontor on meist 2 kilomeetri kaugusel, seega igal hommikul ja õhtul ootab meid ees pooletunnine jalutuskäik. Lepingud said sõlmitud ning ootamatult algas samal päeval ka meie esimene tööpäev. Eestlasele kombekohaselt olime selleks igaks juhuks juba valmistunud. Järgnes teistkordne nummerdamine. Birgit 38, Merlin 36 ja Marit 33. Nüüd oleme nagu robotid.

Tööpäev algab kell 7.30 hommikul. Lõpu kellaaega ei tea me kunagi. Hommikused toimetused oleme mõnusalt ära saanud jaotada. Esimene meist tõuseb koos päikesega, kell 5.45, teeb kohvi ning hommikusöögi. Teised saavad kella kuueni voodis pikutada . Kell 6.45 alustame kõndimist farmi poole. Kuna kõnniteesid siin kolkas ei ole, siis oleme sunnitud oma jalutuskäigu suure tee peal tegema, mis ei ole kuigi mugav, sest hommikuti kihutab meist mööda päris palju autosid. Lisaks autodele kihutavad meist hommikuti mööda ka vabalt ringi lendavad värvilised papagoid, nad on väga vahvad. Meile on see ikka veel suur vaatamisväärsus, sest oleme harjunud ilusaid värvilisi linde ainult puuris nägema. Poole kaheksa ajal lükatakse suur õunamasin tööle ja pisikesed töörobotid, number 33, 36 ja 38, asuvad mootoriheli kuuldes tööpostidele. Kord on seal tõesti range. Esimese asjana vaadatakse üle robotite küüned, et need üleksid nii lühikesed, kui võimalik. Siis viiakse läbi visuaalne kontroll, kas tööriided on puhtad, juuksed kinni ning sõrmused ja kõrvarõngad eemaldatud.

Oleme kuulnud jutte, kuidas mõned töötajad on vallandatud tänu sellele, et nad on läinud tööle plekiliste pükstega. Vallandamine pidavat seal olema päris tihe nähtus. Kui neile miski ei meeldi, näitavad ust. Eile kohtasime peol päris mitut tüüpi, kes siit farmist olid vallandatud õuntega rohmakalt ümberkäimise pärast. Aga paistab, et uue töö leidmisega siinkandis probleemi ei ole.

Töö põhimõte on õunte pakkimine. Farmi kaks põhiklienti on Woolworths ja Coles, mis ongi meie teada suurimad toidupoe ketid Austraalias ( Eestis võrdluseks samad Rimi ja Selver). Õunu pakime kas pappalustele või kilekottidesse. Enne kotti või alusele panekut pead olema kindlaks teinud, et õun ei ole mäda või vigastatud. Kunagi ei tohi ülemused sind näha hoides käes ainult ühte õuna, alati peab käes olema kaks. Sest nagu öeldi, kasutades ühte kätt, teed sa vaid poole tööst. Ja no ega selleks õunakontrolliks palju aega ei jäeta, sest liin liigub kiiresti ja vastase juhul oleks varsti kõik kohad täis õunu. Tööaja sisse on arvestatud ka kaks pausi. Esimene on pooletunnine lõuna, mis algab juba 10.30! ja teine paus on kella 14 ajal ( 20 minutit). Kui miskit valesti teed, kutsub sinu supervisor ( otsene ülemus) sind kõrvale ja ütleb sulle, mida oleksid pidanud teisiti tegema. Ütluse teravus sõltub sellest, kas sa talle meeldid või mitte. Otsese ülemuse põhiülesandeks ongi pakkijate töö kvaliteedikontroll. Nii kui kott on pakitud, käib see tema käest läbi ja see vaadatakse kriitilise pilguga üle. Kui kriitilise kontrolli käigus tuvastatakse üks plekikene õunal, siis võetakse kott lahti ja tuletatakse sulle kriitiliselt meelde, mis sinu tööülesandeks on. Küll aga mitte kõiki plekikesi ei tohi välja korjata, ise pead teadma piiri, mis jääb sisse, mis läheb välja. Juhul, kui paned ära mõned õunad, mida arvad liiga plekilised olevat, aga sinu ülemus nii ei arva, siis tuletatakse sulle samuti meelde, et see õun on sinu palk. Ahjaa, üks esimesi lauseid peremehe poolt oli: „Apples matter the most“. Seega ei suuda ükski inimene siin end õuna tähtsuse tasandile küündida. Jah, päris paljudel töötajatel on peale kriitilisi leide nutt kurgus olnud. Pidevalt on peksa saanud koera tunne, kõrvu tuleb lonti lasta paar korda päevas ning alandlikult „sorry“ lausuda. Kohati tundub see meie jaoks hüsteeriliselt naljakas, et niisugune kohtlemine üldse kusagil sellisel kujul eksisteerib, aga kui ise oled see, kes kõrvad lonti peab laskma, on naljatunne sama kaugel kui Eesti. Aga jah, seetõttu nad tõenäoliselt teistest farmidest rohkem maksavadki, sest vastasel korral ei oleks neil mitte ühtegi töötajat.

Me naerame, et me pole tõenäoliselt kunagi olnud koos ühes ruumis nii paljude inimestega, kes mõttes oma emakeeles pidevalt õunu loendavad.

Kaks, neli, kuus, kaheksa,

two, four, six, eight,

zwei, vier, sex, acht,

due, quattro, sei, otto,

deux, quatre, six, huit,

twee, vier, zes, acht

Nüüd said põhikeeled loendatud. Esindatud on sakslased, belglased, itaallased, prantslased, iirlased, shotlased ning muidugi eestlased. Homsest liitub pakkijate perega veel üks Eesti tüdruk, keda kohtasime eile. Meisuguseid roboteid on seal kokku umbes 20, kellest ainult kolm on isased. Enamik neist elab farmist umbes 10 km kaugusel asuvas Summit hostelis, mis on väga ok kohake. Buss sõidutab neid hommikul tööle ja päeva lõppedes magalasse tagasi. Esimene töönädal koosnes pikkadest tööpäevadest ja suurtest seljavaludest. Igatsesin taga vanu häid pipraplaastreid. Otsisime lohutust ühest toredast vanasõnast- vara üles, hilja voodi, nõnda rikkus majja toodi.

Huvitav oli see, et tööd oli iga sekund, kuid töötunnid liikusid teosammul. Kontoritöö kogemue põhjal arvasime, et on siingi samamoodi, kui monitori taga. Mida rohkem sebimist, seda kiiremini läheb aeg ja ootamatult jõuab kätte tööpäeva lõpp. No aga maakera kuklapoolel käivadki ju asjad teistpidi. Esimese töönädala lõpuks olime juba tänu liinitööle viidud sügavasse identiteedi kriisi.

Teisel töönädalal olid ajal juba nobedamad jalad. Meie majakesse saabus üks Iiri tüdruk Nicola, kes oli väga tore ja temaga oli hea rääkida. Terve nädala rühkis ta meiega koos tööd teha, aga tema piir jõudis kiiresti kätte. Ei tahtnud ta siia jääda pikemaks kui üks nädal. Ta leidis, et tööd saab ka mujal ja palju normaalsema kohtlemisega. Kahju, meile ta väga meeldis ja tänasest oleme me taas kolmekesi. Teisel nädalal on ära kadunud selja- ja jalavalud, kuid kintsud ei ole meil Merliniga iial nii sinikaterohked olnud. See on jube! Lisaks pildi, aga kuna tean, et võib leiduda ka nõrganärvilisi lugejaid, siis ei hakka nende heaolu nimel seda tegema. Töötunde oli sel nädalal vähem ja koju saime valgel ajal. Kohe tundsime end taas inimestena, lühiajaline identiteedikriis sai ületatud ja on tore taas mina ise olla.

Kord nädalas, igal pühapäeval, viiakse meid linna. Stanthorpe asub siit umbes 15 km kaugusel. Linna viivad peremees ja perenaine, kes on tööst vabal ajal hoopis teised inimesed. Humoorikad ja toredad, abivalmis ja jutukad. Kuna pühapäevad on siin maal puhkepäevad, siis on linnas lahti vaid kolm poodi. Toidumarket IGA, Crazy Clarks ja Waynes World. Kaks viimast on sellised pudi-padi poed, kust võid leida asju autoõlist huulpulkadeni. Ainus asi, mida neil ei paista olevat, on dressipüksid, mida ma juba teist pühapäeva järjest sealt otsimas käin. Kinni on ka postkontor ja apteek, mis muidu ka võibolla meie teele jääks. Selline näeb välja pühapäevahõnguline Stanthorpe.