Mis uudist?

Tundub, et meie postitused hakkavad järjest harvemaks jääma. Miskipärast see lihtsalt on nii, et mida rohkem eemal oled, seda loomulikum iga asi tundub ja kirja nagu miskit enam panna ei oskagi. Võtsin ennast nüüd kokku ja annan lühida ülevaate, millega me viimasel ajal hakkama oleme saanud. Nädal pärast minu jõudmist tõsisesse täiskasvanuikka sai teoks kauaoodatud väljasõit, Austraalia idapoolseimasse linnakesse, Byron Bay’sse. Nagu kiuste venis tööpäev tollel laupäeval kuni kolmeni. Kuigi tavapäraselt toimub nädala viimasel tööpäeval põhjalikum koristamine, siis seekord ei tahtnud küürimine kuidagi lõppeda. Ja selle asemel, et meile kena reisi soovida, öeldi, et kõik kes reisil osalevad on kohustatud endast esmaspäeva hommikul 100 % andma. No tõesti! Igaljuhul hüppasime bussi ja sõit võis alata. Laupäeval mittetöötavate inimeste bussitäis lahkus varem. Enne sihtkohta jõudmist käis 4 h pidu ratastel. Tõesti oli lõbus.

Isegi teetööd ei peatanud meie lõbusat seltskonda.

Peale bussijuhi oli ainsaks meessoost reisijaks meiega shed’is koostöötava, prantsuse neiu, Justine’i boyfriend. Näeme teda tihtipeale koju jalutades õunapuid pruunimas ja meie salajane hüüdnimi on talle Metsjeesus, sest Jeesust ta meile meenutab. Nalja hakkas veelgi rohkem saama, kui tuli välja, et Jesus tema hüüdnimi ongi. Ja ta ei pahanda selle üle. Siis läks otseloomulikult kõvaks soovimiseks. Birgit näiteks soovis, et Jesus korraldaks meile ookeani Stanthorpe’i. Vaatame siis :D

Kuna sõit oli nii pikk ja oli ka 1h ajavahe, siis jõudsime kohale täpselt õigeks ajaks, et tutvuda kohaliku ööeluga. Linna jõudes tormasime kohe randa. Ma arvan, et see oli üks ilusamaid hetki mu elus. Tähed särasid taevas, tuletorni valgus langes veepinnale ja mina oma ilusas uues kleidis jooksin põlvini vette. Kujutasin ette oma asukohta maailma kaardil ja tundsin kõige suuremat vabaduse tunnet oma senise elu jooksul. Aga ilusad hetked ongi vaid viivuks ja pealegi oli meil vaja ööklubidesse suunduda ;) Koju saime varajastel hommikutundidel ja kella kümneks olime juba ööbimiskohast lahkunud. Ilm oli super ja suundusime kohe randa.

Meie bodyboard’id, mis olid suure vaevaga kaasa tiritud, jäid seekord paraku ribadeks sõitmata, kuna laineid lihtsalt ei olnud. Meil ei olnud selle vastu midagi, kuna see võimaldas meil ujuda. Byron Bay on tõesliselt chill koht. Suhteliselt pisike ja sellise mõnusa boheemlasliku olekuga surfarite meelispaik.

Päeva muutsid veelgi erilisemaks rannast nähtud vaalad. Nad olid üpriski lähedal ja pakkusid meile tõelist silmailu.

Mis siis veel uudist? Alates pühapäevast on meie kolmikust saanud nelik. Meiega liitus Mariti sõbranna Maarja. Birgit js Marit küsisid pika nädalavahetuse endale vabaks ja põrutasid juba neljapäeva varahommikul Brisbane’i poole Maarjale lennujaama vastu. Minul oli seega au nautida üksida toas olemist. Tõesti oli mõnus. Veelgi mõnusam oli pühapäev, kui 4 majanaabrit poetuurile läksid ja terve maja minu päralt oli. Pead- jalad koos elades hakkad neid hetki väärtustama, kuigi eks kommuunielulgi on omad võlud.

Tööle minnes ja koju tulles kohtume ikka aegajalt mõningate loomadega. Kate, meie iirlasest majanaaber, tegi nalja, et peaksin teel nähtud loomadest nimekirja tegema. Siin see siis on (linnud arvesse ei lähe):

*Surnud tundmatu pisike loomake

*Surnud roheline uss

*Surnud beebi pruundmadu

*Surnud pirakas must madu punase kõhuga

*Koaala

*Wallaby (kängurut meenutav loom)

*Metssiga meenutav loom poegadega (ka nemad on tänaseks paraku surnud, kuna tekitavad kahju õunapuudele :( )

*Kilpkonn

Tänasel päeval möödub 2 kuud meie Tallinna Lennujaamas alguse saanus seiklusest. Võin ka juba öelda, et minu seikluse etapp "Austraalia" lõppeb 18.12.2011, mil hüppan oma megapagasiga Darwinist lennuki peale ja põrutan (loodetavasti) imelisele Bali saarele.