Kallid kauged lähedased. Oleme hetkel rendibussiga suunal Stanthorpe-Brisbane, kus teoreetiliselt peaks toimuma suur jõulushopping, praktilist osa näeme mõne tunni pärast. Jagame bussi 24 aussie naisega, kellest osad on seotud meie farmiga (ülemused, kontorirotid) ja ülejäänud ostuhoolikuid näeme esmakordselt. Jõulumeeleolu on nullilähedane, sest reisisaatjaks on 30 kraadine kuumus ( kell on 8 hommikul), oleme Celsiusele täielikult alistunud. Uskumatu, et see reis on juba kätte jõudnud, sest meie ülemus Judy kuulutas sellest meile juba septembri esimestel nädalatel ning sellest ajast saati on ta olnud ärevil ning pea iga päev meile sellest tripist rääkinud. Nüüd on see siis käes. Bussitäis naisi ja üks õnnelik mees (bussijuht), kes kindlasti sooviks, et tal kuklas ka silmad oleks. Mängisime mõned Judy poolt organiseeritud mängud ja nüüd otsustasin asjalikuks hakata. Te ju kõik ootate! Kuna Judy on nii elevil ja iga 5 minuti tagant kõigi tähelepanu nõuab üle bussi karjudes, siis ma loodan, et suudan oma keskendumisvõimet ülal hoida.
Meil on kahe nädalaga majakeses suuri muudatusi toimunud. Meie Eesti-Iiri-Rootsi oktetist on hetkeks saanud 16 pealine big band. Juurde on tulnud 2 hollandlast, 2 sakslast, üks iirlane, üks inglane ja 2 eestlast. Juhtiv roll on endiselt eestlaste käes ning kuna uutel tüdrukutel oli kaasas veel suurem Eesti lipp, siis sai meie oma maha võetud ja suurem asemele pandud, et ikka kõik teaks, kes on võimul. :D
Ühisruumid nagu dushiruum ja köök on ilmselgelt ülerahvastatud ja see ajab meil vahetevahel ikka harja punaseks küll. Kuigi, oleme ausad, ega me miskit suurt enda igapäevaelus muutma ei ole pidanud, sööme ikka hommikusööki seal, kus 3 kuud tagasi ( köögis on 2 lauda, mõlema laua taga 4 kohta). Ehk siis 4 meile ja 4 iirlastele- uued ei ole omale kohti veel välja võidelnud. Küll aga teavad nad, et me kõik 8 lahkume järgmise nädala jooksul.
Nonii, praeguseks hetkeks on kätte jõudnud juba ülejärgmine päev. Süüdistage selles Judy`t, et te blogipostitust varem netis üleval ei näe. Ta nimelt segas meid nii palju, et pidin läpaka kotti tagasi panema. Mängisime muudkui erinevaid mänge nii sinna- kui tagasireel. Kaubanduskeskus oli ok, mitte nii suur, kui me eeldasime, aga sai pisut shopatud ja nägime oma silmaga ära ka ameerika filmidest tuntud traditsioonilise kaubanduskeskuse jõuluvana, kus iga laps sülle saab istuda ja oma elutähtsatest soovidest rääkida. Pika järjekorra tõttu ei hakanud ise proovima.
Merlin otsustas hoopis Brisbane`i kesklinna minna keskuse asemel. Ära sai broneeritud ka meie Fraser Islandi puhkus.
Mõni nädal tagasi saime teada, et Stanthorpe on eestlastele üpris populaarne koht, maarjamaalasi on siin kokku tervelt 16. Otsustasime korraldada ühise barbeque õhtu Stanthorpe`i lähedal asuvas karavanipargis. Seal sai sisse õnnistatud ka Fööniks kui meie magamistuba. Õhtu naelaks kujunes hetk, kui lõkkeplatsile ilmus äkitselt flööt ning juhuslikult selgus, et eestlane Ott oskab suurepäraselt seda muusikariista kasutada. Nii ta siis mängis meile terve õhtu saatel lugusid Super Mario telekamängu repertuaarist, jõululaule, pophitte ja rahvuslikke meloodiaid. Õige oleks öelda, et olime hämmingus. Tavaliselt on lõkkeplatsi lahutamatuks osaks siiani olnud kitarr, aga tundub, et Austraalias tõepoolest käivadki asjad muudmoodi. Teistel kordadel, mil oleme nendega kohtunud on flööt olnud tema truu kaaslane, kurbadel hetkedel on meie kõrvu silitanud matusemuusika ja muul ajal mängib ta meie soovilugusid.
Siin ka pilt kohalikest sisserännanutest:
Enne õunafarmist lahkumist õnnestus meil osa võtta farmi jõulupeost, mille tarbeks oli Stanthorpe`is farmiomanike poolt kinni pandud terve itaalia restoran ( Anna`s Restaurant).
Saime sellise armsa kutse:
Et vähegi jõulutunnet tekitada laulsime iirlastega taksos jõululaule. Vähemalt arvasime, et laulsime. Hiljem selgus, et Marit oli meie teekonna telefoniga lindistanud ja suur oli meie üllatus, kui meie lauluhääled pigem kassikräunumist meenutasid. Vaene taksojuht! :D Aga see oli mõnus õhtu ja nii rikkalikult ei olnud me veel Austraalia pinnal söönud. See oli tore, et meid ka kutsuti ja vahelduseks poputati.
Seal adusime esmakordselt, kui suure farmiga meil tegu oli. Terve restoran oli rahvast täis, pakun, et seal oli 60 inimest ning teame, et välitöötajaid ei olnud mitte üldse sinna kutsutudki. Tagasiteel valitses bussis haudvaikus, sest kõik olid end üle söönud. Taksojuhi õudusunenägu enam ei kordunud.
Ühe kogemuse võrra olen veel vahepeal rikkamaks saanud. Selleks on kaktuse pildistamine. Ühel päikeseloojangu kuldsel tunnil otsustasin võtta kaasa oma kaamera, assistendid ja redeli, et minna maja lähedale õitsvaid kaktuselisi jäädvustama. Assistent Mariti põhiülesandeks oli jälgida, et ma künka peal kaldus oleva redeli otsast maha või kaktusepõõsasse ei kukuks ning assistent koera ülesandeks oli tuju üleval hoidmine. Jah, meil oli jälle majakseses koer. Seekord labradori kutsikas, kellele meeldis hirmsasti mürada ja palli mängida. No igal juhul sain ma oma pildid tehtud, aga lisaks fotodele õnnestus kaktusepõõsast kaasa hankida ka kõvasti kaktusenõelu. Õhtu lõppes koostöös assistent Maritiga, kes sai uue tööülesande ja selleks oli pinsettidega mu seljalt nõelte korjamine :D Päris huvitav läbielamine!
Nüüd pisut viimastest päevadest. Eelmisel reedel oli meie viimane tööpäev õunakuuris. Alustasime kell 6 hommikul ja lõpetasime pisut enne kuut õhtul. See oli meie pikim tööpäev siiani. Kuna tööd oli palju ja pakkijaid ei olnud piisavalt, siis kupatati õunakuuri ka perepoeg. Vürtsi lisas ta meie tööpäeva oma numbriga ( mainisime vist varem, et meie numbrid on 33, 35, 36 ja 38). No igal juhul tekitas perepoja number naisi täis kuuris kõvasti elevust ja naeru. Selleks oli ei midagi muud, kui 69! :D
Pika tööpäev seljataga oli järgmisel hommikul jõulushoppingu trip Brisbane`i, millest eelpool juttu tegin. Õhtuseks plaaniks oli väljaminek, millega ühtlasi tähistasime ka enda finishit õunafarmis. Küpsetasime koogi ja muffinid ning täitsime laua kõige muu hea ja paremaga ning peale mõnusat istumist võtsime suuna Stanthorpe`i ööklubisse. Ma ei saa mainimata jätta Merlini suurepärast plaani saada tähelepanu aasia kuttidelt. Põhiidee seisnes selles, et tahtsime nendega ühisele pildile jääda. Muidugi me neid ei tundnud ning pildi saavutamiseks pidime tantsupõrandal nende juurde tantsima minema. Plaan ei võtnud üldse vedu, kuna meeste pilgud olid meie asemel suunatud hoopis elektroonikaseadmele, milleks oli suur plasmateleviisor. Nii me siis virelesime seal nende juures Justin Bieberi loo saatel ja üritasime nende tähelepanu võita. Lõpuks see õnnestus ja nad hakkasid meie suunas naeratama. Huvitav küll.. meie konkurendiks oli telekas :D. Pildid saime tehtud ja siin on seeriast üks:
Öösel majakesse tagasi jõudes ei olnud kellelgi und ning otsustasime iirlastega üksteisele rahvatantse näidata. Sai keerutatud kaerajaani ja vaadatud iiri rahvatantsu raadiomuusika saatel. See oli fun! Ühtlasi ärandasid iirlased samal õhtul ka perepoja auto kaugele õunapuude vahele, et ta seda hommikul tulles üles ei leiaks. Juhtus veel palju kummalisi asju nagu traktori käivitamine, õunapuu tühjaks harvendamine, roostetanud autode najal poseerimine, aga sellel kohal ma pikemalt ei peatuks, sest meie Merliniga ei olnud asjaga seotud. Ja peale toredat õhtut algaski kell 5 hommikul meie viimane magus uni majakeses. Uni oli magus ning hommik saabus kätte kiiremini kui arvata oskasime.
Pühapäev möödus pakkides.
Kuna meid on hetkel veel 4, siis leidsime, et koos asjadega me autosse magama ei mahu ja pühapäeva öö oli tarvis kusagil veeta. Nii ma siis uurisin Steve`ilt tema pakutud majutusvariandi kohta. Vastus oli meile meelepärane ja nad Robyniga olid meid nõus vastu võtma suurima heameelega. Asjad pakitud, jätsime hüvasti farmipiigade ja pererahvaga ning lõime Fööniksile hääled sisse, et sõita Steve`i juurde.
Meie lahkumisel majakesest:
Kuna eestlased tühjade kätega külla ei armasta minna, siis oli meil Steve`ile ja Robynile küpsetatud mereanni pitsa ja kondenspiima-toorjuustukook. Nad võtsid meid vastu avasüli nagu alati. Küll aga ei veetnud me tervet õhtut koos nendega. Vaja oli öelda nägemist ka osadele Stanthorpe`is elavatele eestlastele. Nii me siis suundusime parki, kus ootasid meid ees Adis, flöödimängijast Ott, Rennat, Karl ja Elina. Aeg lendas taaskord linnutiivul ja tagasi Steve`i juurde jõudsime alles hilisõhtul. Niisiis mekkisime südaööl nendega pitsat ja juustukooki. Nämm! Hommikul jätsime nendegagi (pluss nende 4 kassi ja kahe koeraga) hüvasti ( loodan tegelikult, et mitte päris hüvasti, sest tahame neid kindlasti veel näha- mitte ainult koeri ja kasse, vaid Steve`i ja Robynit ka). Peale seda saime alustada oma teekonnaga.
Peale viitsadat kilomeetrit ja tuhandeid tee peal lebavaid surnud konnasid oleme jõudnud Rainbow Beachile ( vikerkaarerannale). Ja muide, need konnad, nad on hiigelsuured! Mõlgutasime mõtteid, kui palju potentsiaalseid printse tee peal surma oli saanud. Meie tõenäosus oma prints leida ja mehele saada kahanes iga kilomeetriga ( minul ja Maritil, kui kellelgi küsimusi tekkis).
Siin üks näide elusast krooksujast:
Teel õnnestus kohata vabadustundest pakatavaid metsikuid hobuseid. See oli lihtsalt uskumatu, milline vaatepilt meile avanes!
Ja nüüd olemegi vikerkaarerannal asuvas majutuskohas, kus jagame neljakesi tuba kahe kutiga ( soomlane ja sakslane). Just jõudsime tagasi vikerkaare ranna liivadüünidel päikeseloojangu vaatamiselt. Selle looduse kirjeldamiseks jääb sõnavarast vajaka. Seega panen pildid.
Mõni tund tagasi tulime väikeselt koosolekult, kus näidati meile, kuidas meie Fraser Island tuur välja hakkab nähema. Jagati õpetussõnu jeepidega rannaliival sõitmiseks ja dingode eemale peletamiseks. Meie reis Fraserile algab homme hommikul ( 7.detsember) ja lõpeb 9 detsembri õhtupoolikul. Ringi sõidame seal neljaveoliste jeepidega ja ööbime kämpingutes. Oleme elevil!
P.S. Aitäh emme selle suure shokolaadikuhja eest! Me nautisime iga shokolaadi ja kommi! Ok, tegelikult jätsime ühe shokolaadi Steve´ile maitsmiseks ka.
Nüüd kaome kolmeks päevaks täielikku leviauku ja kaasa ei võta sinna isegi mitte telefone. Tõotab tulla teistsugune sünnipäev!
Järgmine blogipostitus ilmub juba sajandi pärast.
No comments:
Post a Comment