Peale nelja Austraalias veedetud kuud oli kurb lahkuda, kuid ees ootas põnev ja eksootiline Aasia. Lisaks killuke kallist kodumaast ehk minu uus reisikaaslane Priit. Meie esimeseks sihtkohaks oli Bali saar Indoneesias. Lennujaamas kohtudes oli vaene Priit, kes alles eelmisel päeva hilisõhtul saabunud, juba korduvalt osavatelt kutalastelt tünga saanud. Ei tea, kas oli see tema päikest mittenäinud nahk või pehme iseloom, aga juba oli ta oma rahakotti kergendanud mittesoovitud kohvrikandmise ja uute Balibongi J plätude eest. Tegelikult soovis ta endale Billabongi jalavarjusid, aga balilastel on kaubamärkidest oma nägemus. Minul oli kohalejõudes eriti hea tuju, kuna hommikul oli minust Darwini valuutavahetuses miljonär saanud. 1 dollar on umbes 10 000 ruupiat nii, et saate isegi aru, miks ma nii rõõmus olin.
Kuna Kuta on hullumeelse liikluse ja hullumeelsete kaupmeeste linn, siis põgenesime jägmisel päeval saare põhjaosas asuvasse Lovina väikelinna. Vahemaad Balil ei ole sugugi suured, kuid tänu tihedale liiklusele võtab liikumine ühest punktist teise väga kaua aega. Liiklus on nii kohutav, et auto rentimise asemel on targem palgata autojuht koos autoga. Teel Lovinasse tegi meie autojuht paar peatust. Esimene peatus oli puu- ja juurviljaturg, mis tagantjärgi vaadades oli esimene märk sellest, kui halvad kauplejad me oleme. Ostsime endale kotitäie eksootilisi puuvilju u 250 eesti krooni eest!!! Tegelik väärtus oli ilmselt u 50 eeku. Puuviljad maitsesid väga hästi ja nüüdsest on mul õunade ;) kõrval palju uusi lemmikuid nagu näiteks rambutanid, mangustiinid jne.
Põnev peatus oli ka pisike kohviistandus, kus valmistatakse üht maailma kallimat kohvi (Luwak coffe). See suurepärase maitsega kohvi valmib tänu usinale kassi meenutavale loomakesele (Paradoxurus), kelle lemmiktoiduks on küpsed kohvimarjad.
Kui marjad on loomakese seedetraktist läbi käinud, kogutakse sellest alles jäänud osakesed kokku, röstitakse, jahvatatakse ja suurepärane kohvi ongi valmis. Kakakohvi, nagu ütles selle kohta istanduse omanik. Maitses tõesti hästi. Kellele taoline kohvi vastumeelne, ei pea sugugi muretsema, sest Balil saab ka traditsioonilisel viisil valmistatud kohvi ja see on parim kohvi, mida ma eales saanud olen.
Autoaknast avanesid koguaeg imeilusad vaated. Mäed, riisipõllud, templid ja ahvid teeääres.
Esimese asjana suundusime randa. Kahjuks pidin pettuma, kuna see oli nii räpane. Sealsetes rannikuvetes leidub rohkelt delfiine ja nii suundusime ühel varahommikul delfiinivaatlusele. Pidin taaskord pettuma, kuna tegemist ei olnud mitte vaatluse, vaid delfiinijahiga. Sõitsime merele pisikese mootorpaadiga, kus peale meie pardal veel kaks huvilist. Kohale jõudes selgus, et peale meie on seal veel kümneid paate. Tõeline trall läks lahti, kui esimesed delfiinid endast märku andsid. Kõik paadid panid oma ülilärmaka mootori tööle ja hakkasid delfiinide poole kimama. Loomulikult ehmusid vaesed delfiinid ja enam veest välja ei hüpanud. Kui märgati uut karja, siis kordus sama. Täiest ajuvaba ja organiseerimata tegevus. Kui paadid seisatud mootoriga ühe koha peal seisaksid, oleks igaljuhul suurem tõenäosus delfiine näha. Nägin delfiinid ära, kuid mingist heast tundest peale seda küll rääkida ei saanud. Oleks selle „vaatluse hea meelega vahele jätnud. Austraalias kogetud vaalavaatlus andis tänu heale korraldusele seevastu suurepärase kogemuse. See on aga Aasia ja inimesed ei saa endagagi hakkama, seega ei saa kindlasti rääkida loomade heaolust.
Kuna Lovinas olid rannad räpased, siis võtsime suuna Gili Trawangan väikesaarele.
Seal leidsin paradiisi, mida olin otsinud. Valge liiv, türkiissinine vesi ja sõbralikud inimesed. Seal veetsin ka oma esimesed „soojamaa“ jõulud. Samal ajal viibis saarel ka Kim- minu sakslannast töökaaslane õunafarmist. Kambas olid veel 2 saksa poissi, seega veetsime mõnusa eesti-saksa jõuluõhtu sushirestoranis ja hiljem klubis tantsu lüües.
Kuigi kohalikud andsid oma parima, et turistides jõulutunnet tekitada (jõulukaunistused, jõulumuusika, ilutulestik :O jne) ei tulnud sellest suurt midagi väja. Ema saadetud piparkoogid ja paar pisikest kuuseoksa leevendasid olukorda, kuid ilma lume ja hapukapsata ikka jõulu pidada ei saa. Meil oli siiski lahe ja õhtu leidis lõpu, kui dj (vana pidur) jõulumuusika peale pani. Tahtis vist parimat, aga meie läksime koju ära.
Järgmisel päeval võis näha ülemeelikuid jõuluvanakostüümis austraallasi kokteile joomas ja päkapikumütsides inimesi snorgeldamas.
Mulle meeldis Gili Trawangan, kuna seal puudusid autod ja rollerid ning ainsateks transpordivahenditeks olid hobused ja jalgrattad. Siiski...minu süda valutas hobuste pärast iga päev. Nad vaesekesed pidi laisku turiste vedama varahommikust hiliste öötundideni ja ma ei näinud kordagi, et keegi neid söötnud/jootnud oleks. Vesekesed olid nii kõhnad ja nende silmadest oli näha, kui kurvad nad olid. Mina loomulikult, sellist äri ei toetanud.
Saarel suurt peale päevitamise, snorgeldamise, sukeldumise ja söömise/joomise teha polegi, seega kujunes see nädal meie jaoks tõeliseks puhkuseks.
Paar korda käisin joogas, tegime saarele jalgrattaga tiiru peale, külastasime naabersaart Gili Menot ja nii see mõnus nädal läbi saigi.
Kiirpaadiga Balile tagasi sõites nägin taaskord delfiine. Seekord siis ilma jahita ja delfiinid näitasid meile ennast heameelega :)
Veetsime Kutas ühe öö ja järgmine päev ootas meid ees lend Singapuri, et saata ära 2011 ja võtta vastu uus aasta.
.