Nagu pealkirjast välja lugeda võib, on meil täna käsil üks väga tähtis päev, Merlini sünnipäev. See blogipostitus on pühendatud Merlinile meie kahest viimasest siinveedetud päevast.
Esimest korda elus õnnestus Merlul oma sünnipäeva pidada kuldse sügise asemel varakevadel. Selle üle juubeldas ta juba enne siiatulekut. Aga ei tohi unustada tarkusi täis vanasõnu- ära hõiska enne õhtut! Austraalia sai aru, et midagi on valesti ja emake loodus tõttas koheselt appi tekkinud probleemi lahendama, saatis meile sünnipäevapeo õhtuks tormise sügisilma. Pidu toimus eile, 1.oktoobril, ja kutsutud oli ligikaudu 15 inimest. Kõik sõbrad on meil ühtlasi ka kolleegid, seega ei tekkinud probleemi inimeste arvu lõhki minemisel.
Hommik oli päikeseline ja paljutõotav, ärkasime kell 10 ja hakkasime asjatama. Merlin alustas oma firmaroa- muffinite- tegemisega ja mina sushirullide keerutamisega. Mis te arvate, kui kaua võttis aega sushi tegemine 15-le? Õige vastus on terve päev. Aga nagu lõpuks välja tuli, oli asi seda väärt.
Lisaks muffinitele ja sushile pakkusime sünnipäevalaual veel oa-sibula-makra salatit ( jah, Liina, sedasama, mida müüb Rimi) ja õunakooki. Heasüdamlik peremees varustas meid kahe suure kotitäie õuntega, kui kuulis, et tahame sünnipäevaks õunakooki teha. Lisaks kinkis ta Merlule 3 liitrit puhast kohalikku õunamahla, nii tore.
Dekoraatorid, nagu me oleme, kaunistasime maja ja toad õhupallide-, lintide- ja muidugi küünaldega. Teadsite ikka, et oleme leidlikud ja kasutame muffinivormi ka küünalde hoidjana? Missugune kokkuhoid, eks ole!
Merlini nädalaajane küünte kasvatamine tasus end ära ja tal oli isegi küünepinda, millele lakki kanda. Ime, et see maha ei koorunud, sest küüned enam ei teagi, mis asi see lakk on, arvavad tõenäoliselt, et see mingisugune võõrkeha, mis tuleb organismist eemaldada. Varbaküüned seevastu elavad meil head elu. Need on meil alati sokkide sees värvitud ja tunnevad endid hästi.
Enne külaliste tulekut panime selga oma uued Toowoombast ostetud kleidid. Ma usun, et kõik nõustuvad siinkohal minuga, et sünnipäevalaps nägi välja jalustrabav.
Eelmisel pühapäeval nimelt külastasime 160 000 elanikuga linna Toowoombat. Kõlab nagu oleks linnale nime pannud keegi püstihull, eks? Me ikka aegajalt naljatleme selle nime kallal ( kui kohaliku aktsendiga Stanthorpei üle naljatlemine üle viskab). Linn on kuulus oma ilusate lilleaedade poolest, mida on seal tervelt 150. Kahjuks ei näinud meie ühtki Toowoombale iseloomulikku lilleaeda, kuna suures shoppamisnäljas veetsime tervelt 5 tundi kahes suuremas kaubanduskeskuses. Leidsime sealt mõned kleidid, püksid, kingad ja üllatus-üllatus bodyboardid. Milleks me neid sisemaal vajame? Neid muide kasutame ka kaks ühes eesmärgil. Koduses kasutuses on need meie trennimatid, kus aegajalt ( loe: harva) jõuharjutusi teeme. Teine eesmärk on kiviviske kaugusel. Läheme koos hosteli rahvaga järgmisel nädalavahetusel Byron Bay-sse, Austraalia kõige idapoolsemasse sihtkohta. Seal on meid ootamas imeilus rand ja kehalauad kuluvad marjaks ära. Nüüd palun pange pöidlad pihku ja soovige koos meiega järgmiseks nädalalõpuks päikeselist ilma!
Sushi ja muffinid olid õhtu naelaks, kõik oigasid mõnu käes ja meie heameel kordaläinud peotoidu üle peegeldus meie rahulolevatelt nägudelt. Ahjaa, meil oli ka üllatuskülaline! Koer tuli tagasi! Seekord andsime talle ka süüa ja kutsusime taaskord tuppa. Ta oli kõigi lemmik. Ainuke mure seisnes selles, et ühel hetkel saabus peole ka üks perepoegadest, kelle eest me koera meeleheitlikult varjasime. Terve õhtu veetis koer meie toas, meie armsate pleedide all. Ta on peaaegu sama suur külmavares kui mina.
Peol sai mängitud igasugu huvitavaid mänge, mille ideede autoriteks olid meie uued majanaabrid. Me ei ole majas enam kolmekesi, vaid juba seitsmekesi. Ühinenud on kolm iiri tüdrukut ( Laureen, Sarah ja Kate) ja üks rootslane ( Isabel), nad on toredad. Kaks neist tulid tööle meie juurde õunakuuri, kaks suunati välitöödele.
Pidu sai lõpetatud kella kahe paiku, mis on ausside jaoks ilmselgelt kõige magusama une kellaaeg. Perepoeg, vaeseke, pidi täna hommikul ka tööle minema. Paistab, et pühapäeva püha päevana siin ei tõlgendata. Eile sai temaga kokku lepitud, et kui ta täna Stanthorpe`i läheb, võtab meid ka kaasa. Siis me veel ei teadnudki, kui vahvaks kujuneb Merlini õige sünnipäeva päev, 2. oktoober!
Mitte, et meie katuse all vähe kooke oleks, otsustasin siiski teha Merlule sünnipäeva puhul tema lemmikut porgandikooki. Ajasime Maritiga end kella üheksa paiku jalule ning alustasime koristamise- ja küpsetamisega. Merlinile panime toast väljumise keelu. Paari tunni pärast saime oma toimetustega lõpule ja ilus päev sai alata. Porgandikook oli järjekordne maitsenauding!
Praeguseks ( koogi valmistamise päeva õhtuks) on kõik juba otsas. Sünnipäevalaps tunnistab ausalt, et sõi pool sellest, haha. Eks varsti näeme seda tema reitelt, kas vastab tõele või mitte.
Peagi istusime juba perepoja autos ning sõitsime linna poole. Linna tahtsime minna seekord hoopis teistel põhjustel, kui seda on nädala toiduvarude täiendamine. Kuna käisime kolmapäeval iseseisvalt linnas, siis toidupood meid täna ei huvitanud. Kolmapäevasest linnaskäigust veel niipalju, et sinna viis meid meie palvel armas Rosie, üks meie otsestest ülemustest ning tagasi tulime taksoga. Terve taksobuss oli meie nädala ja sünnipäevapeo toitu täis, hea, et ise veel sisse mahtusime! Taksosõit osutus pikemaks, kui me oodata oskasime. Nimelt vajutas taksojuht jala gaasipedaalile ja keeras rooli hoopis valesse suunda. Õhtupimeduses bussist ilusat tähistaevast imetledes ei saanud me ise sellest arugi, et valele poole liigume. Avastasime selle alles peale pooletunnist sõitu, et taksojuht oli aadressi segi ajanud. Iseenda vabanduste saatel võttis ta suuna tagasi Stanthorpe`i, kust edasi meie kodu suunas.
Aga mis puutub tänasesse linnaskäiku, siis tahtsime minna linnas asuva mäe otsa, kus pidavat olema kena platvorm vaatega tervele Stanthorpe`ile ja veel rohkemalegi. Perepoeg oli lahke ja viis meid sinna ning pakkus meile seltsi. Kõrvad lukus imetlesime vaadet oma kodulinnale, kus kõige kõrgemad majad on tervelt kahekorruselised!
Pisikese peatuse tegime ka oma igapühapäevases poes Grazy Clarksis, kust ostsime koeratoitu ja Merlin mõlgutas mõtteid kinkida endale üks korralik Stanthorpei ilmaoludele vastav aluspesu komplekt. Nalja sai palju, täna trenni enam ei pea tegema, sest kõhulihased on treenitud.
Linnast väljumisel sõitsime läbi kohalikust golfiväljakust, kus lootsime näha metsikuid kängurusid. Nii uskumatu, kui see ka ei ole, me neid koheselt ka nägime! Neid oli kokku viis ja nad olid lahedad, demonstreerisid meile oma graatsilisi hüppeid. 
Siinkohal tuli meelde, et mõned päevad tagasi nägime ka oma esimest metsikut koaalat. Meie majakese lähedale on ära eksinud üks koaalakaruke, kes on kohalike sõnul siia paigale jäänud umbes kuuks. Oi, see oli mõnus leid, saime teda uurida iga külje pealt.
Nonii, meie tegus päev jätkus ja päeva parim osa ootas meid veel ees. Perepojal nimelt on koduaedikus 3 labradori kutsikat ja nende emme ja teades, et me oleme koeraarmastajad, uuris ta, kas tahame minna neid lähemalt vaatama. Oi, te lihtsalt ei kujuta ette, kui nunnud need koerad on!! Sisenesime aedikusse ja mürasime nende plikadega tervelt tund aega, nad olid väsimatud ja kargasid meile pähe, sülle ja näkku, tahtsid linpsida ja näksida. Tundsime endid koertena! Äsja pesust tulnud riided olid hetkega koera ila ja tolmuga kaetud. Kuna need koerad on kohe farmi kõrval, siis mõnel õhtul võtame kätte ja viime nad jalutama, luba on juba saadud.
Aga jah, tänane ja eilne päev olid väga lahedad. Koju jõudes olid mõtted nii hajevil, et unustasime oma poekotigi perepoja autosse.
Õhtusöögiks tegime ise köögiviljaburgereid, mis viisid jällegi keele alla. Ma ei teagi milles asi, aga kõik, mida viimastel päevadel oleme valmistanud-söönud, maitseb ülihästi. Põhjus võib olla muidugi selles, et magu on välja veninud ja kõht kogu aeg tühi, teadagi ju, et näljaga on isegi leival liha maitse.
Tõmban nüüd otsad kokku ja alustan postituse üleslaadimisega, mis loodetavasti ei võta täna tervet igavikku.
Igal juhul on Merlu tänane päev kenasti korda läinud, mis ongi kõige tähtsam! Lisaks sai ta suhelda skype`i teel ka kodustega, kes tähistavad Eestis tema sünnipäeva seekord ilma temata.
Lõpetuseks tahan veel lisada, et hea on tõdeda ja olla tunnistajaks, et vanus pole Merlinit sugugi muutnud! Seda nii kortsude kui ka iseloomu poolest. :)
