Kaheksatunnine lend Air Asia airbusiga möödus peamiselt magades ja minul (Birgitil) taas suus tulekahju kustutades. Unustasin mainimata, et vegetarian meali ei ole samuti õrnatundelistel mõtet tellida. Saladuskatte all võin reeta, et tegelikult ei ole ma vürtsise toidu kummardaja kunagi olnud, seega kui mu lõõskava tulekahju kirjeldus tundub ehk suure liialdusena, siis võtke see teadmiseks.
Merlinil õnnestus saada koht kolmeistmelises reas, kus peale tema kedagi teist ei istunud. Eestlaslik kadeduseuss puges minusse ja Maritisse, sest meie olime sunnitud jagama kolmeistmelist rida kahe peale ja võisime pikali viskamisest vaid unistada. Istumisasendis magamise kompenseeris aga varahommikune vaade Austraalia idarannikule, mis paistis minule ja Maritile otse lennuki aknast ( Merlini lähedal akent ei olnud). Väga mõnus oli uudistada meie sihtkohta esialgu õhust päikesetõusu saatel. Nagu oligi arvata, tekitasid vahused ookeanilained minus kohese soovi heita oma 27 kilogrammine pagas muretult teadmata suunas ja joosta maailmamere rüppe. Peale esimesi mõtterännakuid ookeanisse ning saades tagasi reaalsustaju, oli tarvis läbida veel passikontroll ja saada Austraalialt nõusolek meie vastu võtmiseks. Lennujaama passikontrollis ootas toreda üllatusena ees kohalik telekanal channel 7, mis kogus videomaterjali viltu minevatest riiki sisenemistest ja muust huvitavast riigipiiril toimuvast. Hiljem saime teada, et kohalikud eestlased vaatavad seda sarja kodudes kui meelelahutussaadet, kus pärliteks on näiteks inglise keelt mitterääkivad asiaadid, kes üritavad riiki miskit illegaalset sisse vedada ja tänu oma kehvale valetamisoskusele ka kohe vahele jäävad ( sarja nimi Boarder Security).
Õnneks meie millegi huvitavaga silma ei hakanud ning kohalikeks staarideks esimestel riigis viibitud minutite jooksul ei saanud. Läbides pisikese küsitluse teemal, mis me siin tegema hakkame ja kas meil siin tuttavaid elab, saime me loa riiki sisenemiseks.
Majutus oli meil broneeritud tõenäolislt kõige toredama välismaal resideeruva eestlaste pere juures ( Ivo, Maire ja nende kaks poega). Tundub, et mõnus kliima ja easygoing elustiil muudab põhjalikult positiivsemas suunas ka eestlasi. Ivo oli nii lahke ja tuli meile lennujaama vastu ning terve teekonna vältel meie ajutisse koju täitis vabatahtlikult nii giidi ülesandeid kui ka andis häid soovitusi kohapealsesse ellu sulandumiseks. Meie armas ajutine kodu asub Mermaid Watersis, kahekorruselises elumajas, mille ühte kolmekohalist tuba me üürime. Siin elab peale permanentsete elanike veel üks meievanune tütarlaps, kes on siin olnud pea 5 kuud ning meiega koos lennujaama saabunud personaaltreener Elmo. Meie toast on eraldi väljapääs otse maja taha, kus asub bassein ning saun. Uskuge või mitte, ei arvanud me ealeski, et esimese nädala jooksul Austraalias saame me saunamõnusid nautida.
Ümbruskond on ilus, palmirohke ja värviküllane. Ei puudu meie hoovist ka passionfruit’i võrsed, ananass ning papaiapuu. Muusikalise poole eest kannavad hoolt värvilise sulestikuga vabalt ringi lendavad papagoid ja tuvid ( need küll mitte nii värvilised) ning õhtu hämardudes pakuvad silmailu suured nahkhiired.
Kahjuks oli keegi meist suures meeltesegaduses kohvrisse kaasa pakkinud ka halva ilma ning esimesel päeval miski meid tormistesse lainetesse ei meelitanud. Temperatuur oli ka pisut madal selle jaoks, kuigi vesi oli soe ( 20 kraadi). Meie paksud vammused, mis tülikalt reisi vältel vööl rippusid, kulusid nüüd marjaks ära. Tänu juhuste kokkulangemisele õnnestus meil mõned tunnid peale saabumist saada ühe Ivo ja Maire sõbraga linna tutvustavale tuurile, kust ei puudunud otseloomulikult ka lähima ujumisranna külastus. See oligi esimene kord, kui õnnestus jalad ülimalt soolasesse vette kasta. Oi, see oli tore! Esmane uudishimu sai rahuldatud. Sama tuuri käigus tegime kõik ( Merlin, mina, Marit ja Elmo) ära kohalikud telefoninumbrid ning avasime pangakontod, samuti tutvusime kohaliku toidupoe valikuga. Kas ma mainisin, et esimese toiduna Austraalias sõin ma väga maitsvaid Maire valmistatud pasteedi saiu?!? Ilmselgelt oli mitmepäevane reisimine teinud oma töö ning need lipsasid mulle suhu pikemalt mõtlemata. Alles täna tabasin, et minu lihast hoidumise periood sai ühe apsaka juurde. Aga no mis sellest, naeramegi, et Asutraalia tegi minust jälle omnivoori :D
Sama päeva õhtul olime Ivo õpetusel selgeks saanud ( ei tea, kas see väljend on siinkohal just kõige õigem :P) Catan’i lauamängu, mida me kuuekesi mängisime kuni ööni välja. Ja üleeile õhtul veel kauem.
Muide, siin tõepoolest minnakse kell 22 voodisse, sest päike loojub juba kell 18, suvel pidavat loojumise aeg olema tunni võrra hilisem.
Muide, siin tõepoolest minnakse kell 22 voodisse, sest päike loojub juba kell 18, suvel pidavat loojumise aeg olema tunni võrra hilisem.
Meie teine ja kolmas päev möödusid blogipostitust tehes ( me oleme veel ju algajad) ja tööd otsides. Aeg läks väga kiirelt. Kuna me olime otsustanud alustada oma rännakut farmist, kus on võimalik rohkem reisiraha kõrvale panna, siis kohalikke töökuulutusi me üldse ei vaadanudki, kuigi ilmselt ei oleks siin probleemi tööd leida. Farmi me leidsime ja tööle me saime, üsna esimeste telefonikõnede käigus. Homme väljume oma turvalisest eestimeelsest- ja keelsest keskkonnast ning alustame rännakut sisemaa poole, Stanthorpe’i, meie uue töökoha suunas. Tegu on õunafarmiga ning meie oleme õunapakkijad ( väga eksootilise vilja valisime, eks!) :D Pisikene vaheldus meie senistele töökohtadele? Jaa. Enam ei saa tagumikku 40 h nädalas toolil lösutada. Aga mis ei tapa, teeb tugevaks! Kõik kogemuste nimel.
Farm asub siit umbes 270 km sisemaa poole, me sõidame sinna bussiga ning loodetavasti õnnestub enne pikka bussisõitu pisut ka Brisbane’i võlusid uudistada. Kui rääkisime pererahvale, et farm on päris kaugel, 270 km sisemaa poole, siis naerdi meid välja. Siin tuleb kilomeetritelt viimane number tagant ära võtta ja siis arvestada Eesti järgi ümber. Ehk siis kui oleksime Eestis, siis läheksime 27 km sisemaa poole.
Üsna keeruline on harjuda siinse liiklusega. Jalgsi kõndides on soov uuele paarile silmadele, mis oleksid paigutatud selja taha, sest varasemast parempoolsest liiklusest tingitud pealiigutused enne sebrale astumist on ajukäärudesse nii sisse kodeeritud ja valele poole vaade valel hetkel võib võrduda avariiga.
Lisaks „valepidisele“ liiklusele on siin meie arvates asjad korrast ära ka mõningates teistes valdkondades. Näiteks ei sobi ööklubides isikut tõendavaks dokumendiks ei ID kaart ega juhiload. Pass on ainuke dokumet, mida aktsepteeritakse. Milline loll võtab ööklubisse passi kaasa? Veel põnevam on see, et poes pangakaardiga tasudes ei pea sisestama pin koodi. Ega andma allkirja! Üle mõistuse, kas pole? Ausside ülim eesmärk on luua oma riigist turvaline keskkond, kuid ei mahu meie pähe, kuidas peaksid sellised näited seda toetama.
Oleme jõudnud selle nädala jooksul käia rannapäeval koos bodyboardidega. Kes ei tea, siis need on pisemat sorti surfilaua sarnased asjandused, millega lähed vette ning sobiva laine tulemisel hüppad kehaga lauale ja lased sellel end randa kanda. Väga fun! Ookeanis, muide, ujuda ei olegi võimalik, sest lained on liiga suured. Saab vaid hullata ja surfata, meile sobib . Hetkel veel on meil ujumiseks majatagune bassein.
Ühel päeval külastasime Currumbin Wildlife Sanctuary, kus silitasime koaalasid ja kängurusid ning kuulasime papagoide laulmist nii, et kõrvad lukus. Selle kohta teeme aga eraldi postituse, sest Merlin tahab oma tundeid koaalade vastu eraldi postituses avaldada. Jätame talle selle rõõmu.
Eile käisime Elmo ja Maritiga Surfers Paradise’is ööelu nautimas. Rahvast oli palju ja kõik oligi suunatud turistidele. Sain oma pildi Surfers paradise’i ranna avavärava all küll tehtud, aga pooltki mitte nii hea, kui lootsin. Seal on hetkel ehitustööd ja lõppu polnud veel näha. Ongi hea põhjus siia tagasi tulemiseks.
Kuna kell on meie aja järgi kolm öösel ning kaks toakaaslast juba ammu krigistavad teki all hambaid, siis ma teen ka sellele postitusele kiire lõpu ning lähen magama. Kindlasti on asju, mida kullaranniku kohta veel kirjutame ( nagu näiteks Merlini ookeani kukkumine, tormihoiatuse ajal lainetes möllamine ning kausjast kuust ja lõunatähest), aga millal, seda ei tea. Läheme ju sisemaale ning netipulga sisse me ühegi operaatori poolt kaarti veel ei ostnud, sest ei tea, mis seal kõige paremini levib. Seega võib juhtuda, et me nüüd oleme mõned nädalad internetist eemal. Ärge siis muretsege! Eesti kaardid lähevad pausile alates 30.augustist ning peale seda saab meiega kontakti kohalike numbrite kaudu ( B 0435865231, M 0413747025).
Sain täna nii toreda kirja selle kohta, et mu vennalaps ütles oma esimese sõna, milleks ei olnud mitte „emme“ või „issi“ nagu loogiliselt järeldada võiks, vaid „lamp“. Talle juba praegu meeldib teistest erineda. Kuna võib juhtuda, et ma ei pruugi olla interneti- ega telefoni levialas, siis kallis vennake, tahtsin öelda, et mõtlen su peale sinu sünnipäeval ja soovin sulle kõike head, ilusat, magusat, soolast ja mõnusat! Lisaks veel palju, palju õnne ka!
