Hunt Kriimsilma üheksa ametit

Peale kaheksandat ametlikku farmipäeva on meie raskel teekonnal jäänud kolm veel minna. Küll aga otsustasime lahkuda siit alles 1.juunil. See plaan annab meile ühe vaba õhtu Melbourne`is enne 2. juunil Gold Coastile lendamist. Nii et, Maarja, kui loed, siis proovi endal 1. Juuni õhtu vabaks jätta, saame miskit põnevat teha. Samuti leidis lahenduse ka meie majutusküsimus kullarannikul. Kes mäletab, siis saabusime siia mandrile koos ühe treeneri Elmoga, kellega koos esimese nädala Ivo ja Maire juures elasime. Nüüd on tal olemas oma elamine ja just tema meile peavarju pakubki, ookeanist 200 meetri kaugusel . Vahepeal oleme Maritiga saanud siin urkas nii kõrvitsaid korjata, kui õunu/ pirne/ quince`sid pakkida.

Murrey`ga on mõnus traktoriga sõita!

Butternut pumpkins

Lisaks käin õunakuuri peremehel vahetevahel abis autosid puhastamas. Nimelt peseb ja vakumeerib ta oma vabal ajal Kyabrami elanike autosid. Mu ametipagas aina laieneb! :D Linnalehed The Age ja Herald News oleme vahetanud Country News vastu ja loeme lähedal toimuvatest laatadest, kohalikest probleemidest ning muust maal toimuvast.

Hurtsik on ikka sama nagu eelmises postituses kirjeldatu, kuid lisaks sellele kõigele leidsime, et jagame elamist veel mõne kaasüürnikuga. Ühe õhtu jooksul õnnestus näha meie elu- ja magamistoas kolme hiirt ja ühel õhtupoolikul voodis pikutades tundsin, et mu käe peal jalutab prussakas. Õudne! Nii me siis võtsime ette teekonna lähimasse poodi, et prussakamürki osta. Hiirekesi ma endiselt tappa ei suuda. Kui te vaid näeksite, kui armsad nad on, meenutavad mulle põldhiiri, suured silmad ja pisikene keha..ühega vaatasin päris mitu minutit tõtt. See meenutas mulle hetke, kuidas ma maal paar suve tagasi ühe põldhiire kassi küüsist päästsin ja ennast peale seda ülihästi tundsin. Ja pealegi, niikaua kui nemad minu voodisse ei roni, ei ole mul nendega kana kitkuda. Sel nädalal oli meil kaks vaba päeva. Niipea, kui ärkasime, lasime hurtsikust jalga ja sõitsime lähimasse „suurlinna“ Shepparton`i ( siit ca 40 km). Kuna meie automakk üles ütles ja ühtegi autoelektrikut hetkel käepärast ei ole, siis tuli muusika kuulamiseks alternatiiv leida, sest mis oleks roadtrip ilma hea muusikata!?! Probleemi lahendasime iPod`i ja selle külge haakuva kõlariga.

Kuna aga kõlar on „Made in China“ ja ostetud 9 dollari eest, siis ei olnud meie üllatus suur, kui meie „perfektne“ duo tagasiteel üles ütles. Shepparton on Austraalia piimatoodete pealinn. Teekonnal nägime kümneid ja kümneid lehmafarme. Siin Victoria osariigis meenutavad lehmad tüüpilisi Eestis kasvatavaid lehmasid, ehk siis ei ole nad sarnased Queenslandi lehmadega. Sealsed lehmad on enamuses beezid ja kõhnakesed, tõenäoliselt teine tõug. Shepparton, suur piimapealinn, hoolitseb selle eest, et turistid seda fakti egal sammul meeles peaksid. Linn on täis kunstilisi värviliste pildidega lehmasid. Neid on kokku üle 90ne, seega kõiki neid me läbi ei käinud neist pilti ei teinud, nii et ärge pahandage, kui võtsin allolevad pildid google`i otsingust. Siin on paremad palad:

Dressed for my first job interview.

Dressed for a night out.

Hoon Cow

MonaLisaCow

Penguins always overdress.

Shrek cow

Spidercow

Tigercow

X-ray cow

Lehmadest lummatuna, võtsime kuulda turismiinfo töötajate soovitusi ja sõitsime linnast pisut välja, ei kusagile mujale, kui õunafarmi. Aga miks? Seepärast, et selles õunafarmis tehakse õuntega peale pakkimise ja korjamise veel miskit. Ja see miski on õunte glasuurimine shokolaadiga. Siin mõned näited:

Ostsime meiegi endaga kaasa ühe piraka õuna, mis kaetud vahukommide ja shokolaadiga. Uskuge või mitte, see on väga, väga maitsev. Need sobiksid päris kenasti kingitusteks, kuid Eestisse saatmisel oleksid neist tõenäoliselt järel vaid sulanud käkid..seega me ei hakka praktiseerima. Absoluutselt jäid meie linnaskäigu teele ka Target ja Kmart, kus meie ajataju tavapäraselt kaob. Nii me siis leidsime taas end ostmast „hädavajalikke“ esemeid. Mõne tunni veetsime bowlingut mängides. Mariti tungival palvel pean lisama, et sain ühe mängu esmakordselt ka pähe. Kaotusvalu on meeletu! Lõpuks ometi nägime ära ka korraliku Bingo saali. Ühe ammu koostatud nimekirja kohaselt on meil Austraaliamaal viibides kohustus ära käia vähemalt ühel bingoõhtul. Peame tõdema, et senini ainult Ameerika filmides nähtud bingosaalid tõepoolest eksisteerivad. Hiilisime sisse hästi ajastatult. Mõni hetke peale meie sisseastumist karjus üks vanem daam „bingo“, millega võitis endale 50 dollarit. Spetsialistide hinnangu kohaselt ( nendeks oleme mina ja Marit) oli kohalviibijate keskmiseks vanuseks ~54a. Seekord otsustasime ise mitte mängida ja pisut ennest selleks tegevuseks ette valmistada. Välistamaks, et peale nelja väljahüütud nubrit karjub Birgit BINGO! (kas mäletad, Merlin?) :D Aga tagasi me läheme sinna kindlasti, võibolla õnnestub järgmisel korral tuua teieni ka veidi pildimaterjali. Muul ajal teeme õunamoosi ja oleme niisama vahvad. Käime ikka Kyabram`i avastamas ja naabruses asuvaid õunafarme samuti. Täna tabati meid naabervaldusi avastamas ja sõideti jeebiga meie auto kõrvale. Akent avades ütles jeebis istuv tüüp, et ajas meid kellegagi segi ning küsis, kas oleme eksinud. „Jah“, oli meie kohene vastus, ega me siis ei tahtnud ometigi paljastada oma tõelisi kavatsusi, milleks oli päikeseloojangu ajal õunapuude ja ümbruse pildistamine ning köögivilja põldude leidmine. Mõned kaadrid said siiski tehtud ja siin võite neid imetleda:

Selleks korraks taas side lõpp, et järgmisel korral teid kurssi viia viimaste tuviuudistega.

Countdowning dog days 11..10..9..

Tere sõbrad! Tekkis tuju viia teid kurssi meie viimaste päevade läbielamistega.

Melbourne`ist õnnestus meil lahkuda alles teisipäeva õhtul kell 7. Enne seda veetsime mõnusa päeva koos Maarja, Kristi  ja Maritiga, kui tegime viimased kohvid Mariti töökohas ning lõuna minule armsas Siennas. Alustades oma kahe ja poole tunnist teekonda põhja suunas, tuli välja, et farmilised olevat meid oodanud juba sama päeva kukekiremisest saadik. Pisike hilinemisärevus sees, ei lasknud me sellel endid heidutada ja jõudsime kohale alles pisut enne kella kümmet õhtul. Õunakuuri juurde kottpimedusse autot parkides ja omanikule helistades, ilmnes, et tema ise on hetkel hoopiski Melbourne`is ja meile vastu tulla ei saa. Õnneks otsustas ta vastu saata enda nooremad geenikogumid oma poegade näol. Neid oodates astusime loomulikult autost välja, et lähiümbrust uudistada. Loomulikult jätsime põlema auto tuled, mille valgusel seda üldse teha oli võimalik. Hetk hiljem oli juba kuulda auto mürinat ja kohal nad olidki, andsid meile signaaliga märku, et neile järgneksime. Aga oh üllatust, Fööniks ikka teiste käsu peale nii koheselt ei allu ja hakkas streikima tühjaks saanud aku kujul. Oh seda jama! Niigi olime perepojad voodist üles ajanud, et nad meile vastu saaksid tulla ja siis ei õnnestunud kuidagi neile järgi sõita. Olukorra sürreaalsus ajas meid punastama ja samal ajal ka naerma. Mõni hetk hiljem olid nad õnneks meie auto kõrval tagasi ja ei suutnud oma naerupahvatust varjata, kui selgus, et olime tuled põlema jätnud, mille tulemusena aku tühjaks oli saanud. Õnneks aga, asjalikud Eesti tütred nagu me oleme, varusime endale nädalake enne reisi algust aku krokodillid. Ei jõudnud end tol hetkel selle hea idee eest ära kiita. Ütlesime siis kuttidele, et meil on krokodillid kaasas, sõitke auto lähemale ja teeme asja korda J . Mõeldud, tehtud! Mina assisteerisin perepoega kapoti all krokodillide hoidmisel ja Marit juhiistmel gaasi andes. Fööniksile tundus see hellitus meeldivat ja otsustas taas möirgama hakata. Niiviisi siis algas meie esimene kokkupuude selle farmiga ja teekond võis jätkuda.

Järgmine üllatus ei olnud samuti mitte just meeldivate killast. Ööpimeduses juhatati meid majja, kus nüüd elame ja näidati kätte wc, pesumasin ja dushiruum.  „Peldik,“ ütlesime üksteisele nõutute nägudega otsa vaadates, viidates meie õnneks ajutisele „kodule“. Täpsustusena võiks veel lisada jääkülm peldik! Klaustrofoobiahoogu tekitav köök-elutuba ( või siis gaasikamber, nagu meie seda ainsa soojaallika, gaasisoojendi pärast hüüame), 2 magamistuba, üks hullema kopihaisu-ja valgustusega kui teine. Nii läkski meil tükk aega toa valimisega..ei ole just meeldiv kahe halva vahel valida. Duelli võitis vähem haisev tuba. 

Tänu jumalale on meil endil kaasas voodipesu, padjad, pleedid ja üks ülisoe, mõnus ja karvane voodikate, mida juba mitmendat ööd kasutame lisatekina. Suurte lootuste-ja ootustega magasime öö ära, et tutvuda meie uue töökohaga, kus äkki hakkame veetma rohkem aega, kui gaasist kubisevas hurtsikus. Saabus karge hommik ja hingeauru ning härmatisest valge muru saatel seadsime sammud õunakuuri poole. Seljas sama valge pusa, mis 5 kuud tagasi Stanthorpe`ist lahkudes kohvrisse sai pakitud ja järgmist farmi ootama jäetud. Teel tööle õnnestus näha lõpuks ka õunapuid, millel normaalsuuruses õunad küljes.

Imetlesime hetke ja tatsasime edasi. 

Õunakuuri juurde jõudes saime lõpuks teada, mis firma alluvuses üldse oma koerapäevi tegema hakkame. Selleks on K.Besim & Co. Siin illustratsioon meie õunakuuri esiplaanist ( hoiatan ette, et meie fotoaparaat paistab asju ilustavat, nii kui otsustame mõnest koledusest pilti teha, tõdeme, et fotol näeb asi palju kenam välja kui reaalsuses):

Kuur nagu kuur ikka, mõtlesime omasoodu. Tahan siia lisada veel pilte, et teil, Merlin ja Maarja, oleks ettekujutus, mis siin on teisiti kui Rizzato`de juures. Ega sealgi office just kõige modernsem ja ilusaim maja ei olnud, aga siinne ajas ikka täitsa naerma. Kaege oma silmaga:

Niisiis..pisut ka õunakuuri sisemusest. Väljastpoolt justkui euronõuetele vastav kuur üllatas meid seestpoolt päris mõnegi asjaga:

Koerad- lubatud J mulle sobib, aitäh, aga hügieeni külje pealt vaadates ei ole see päris normaalne. Silitan vahetevahel nunnut saksa lambakoera Roxy`t ja siis samade kätega pakin õunu edasi. Lihtsalt ajab naerma! Kui vaid Rizzatod sellest kuuleksid!!

Siinkohal kulub marjaks Roxy portreefoto:

Lapsed- otseloomulikult! Võta enda oma ka kaasa, kui olemas on! Jooksevad kahvelsõidukite vahel võidu, nutavad ja puhuvad mullitajast mulle.

Juuksed-pikad või lühikesed, lahti või kinni, kedagi ei huvita! Niimoodi siis leiabki kastidest kohati koerakarvade kõrval ühe pikajuukselise pakkija ülipikki juuksekarvu.

Muusika-mängib terve vahetuse jooksul, laula kaasa nii kõvasti ja valesti, kui oskad. Kõigil parem tuju.

Õunad- samad vanad Granny Smithid, Royal Galad, Red Delicious`id pluss Merlin, sinu lemmikud, Fuji`d J

Pirnid- jah, ka pirnid..Peckham, Buerre Posc..rohkem ei tule meelde :D Pruunid, rohelised ja kollased, mõned kohati nii õuna sarnased, et aru pole saada, kas tegeled õunte või pirnidega.  Ajavad suu vett jooksma küll, igal juhul rohkem kui õunad.

Aparaadid- ohh need aparaadid!!  Paratamatult ei saa üle ega ümber võrdlusest Rizzatode farmiga. Kui olime harjunud, et masin ise määrab õuna suuruse ja sinu ülesandeks oli vaid kahjustatud õunad välja pruukida ja kenasti kasti panna, siis siin oled sina ise suurusmõõdik. Müstika! Kohati näevad kahe erineva suurusega kastid täpselt samasugused välja. Reject belt`ile ( praakliinile) pandud õunad kukuvad belt`i (liini) lõpus ei kuskile mujale, kui poekorvi ja sina oled see, kes korvi bin`ini (suure õunakastini)  viib ja õunad sisse valab.

Õunte söömine töökohal- lase käia..ja kui lõpetanud oled, viska poolik õunasüda kusagile suvalisse kasti..vahet pole, kas see on juba valmis, poe jaoks markeeritud kast, või mitte!

Pakkimine kilekottidesse- toimib, kuid endise 6, 7, 8, 9, 10, 11 asemel on: „pane palju jaksad“! Usu või ära usu, aga ülemus ütleb sulle umbkaudse numbri, palju sa õunu võiks kotti panna ja siis lisab sinna juurde, et ei ole hullu, kui läheb vähem või rohkem.

Kilekoti kinnitused ( clip`id)- kõik sama, ainult et ilma kuupäevadeta ja nende hoiukohaks on lapse mänguasi, väike punane veoauto. Nii et kui veoauto välja tuuakse, on teada, et alustame kotipakkimisega :D haha!

Muud loomad- lisaks mainitud puuviljadele võib kuuris kohata ka tsillipipraid, suvikõrvitsaid, paprikaid, kõrvitsaid ja arbuuse. Üks loom küll, keda täna kojutulekul kohtasin, jäi mulle tundmatuks. Äkki oskate teie arvata, mille või kellega on tegu?

Ilmselgelt ei ole selle farmi produktiivsus kaugeltki võrreldav Rizzato`de omaga ja tõenäoliselt ei paki me siin õunu ja pirne suurimatele poekettidele Austraalias. Siin olles tuleb tõesti müts maha võtta range korraga Rizzato`de farmi ees, kelle suhtumine töölistesse ei ole võibolla just kõige parem, kuid äri õitseb, kord on majas, pluss kõik on läbi mõeldud ja süsteem töötab. Kuidas nüüd öeldagi, arvan, et nende taristu on üles ehitatud minule loogilisemal viisil, kui siinne pilla-palla töökorraldus eesotsas paanitsejast superviseriga. Töökaaslastest ehk räägin järgmises postituses, kui neid paremini tundma olen õppinud.

Internetiga muidugi ei ole siin just head lood. Marit oma sisemise antenniga püüab muidugi kõik netilained kinni, kuid minu tehniliselt rikkis siseantenn pigem endiselt peletab internetti minust eemale. Küll aga on 4 km kaugusel linnas raamatukogu, kus võimalik 2h päevas tasuta wifit kasutada. Homme, juhul kui me ei tööta, läheme uurime, kas on ka kasutatav  wifi.

Siinkohaal panen teid nüüd pausile. Ei saa aga mainimata jätta, et Marit just lõbustas mind maja ees oleva palmi osa ronimisega. Tähendab, palmi otsa ronimise katsega, mille tulemuseks sai küll 2 jalga maast lahti, aga ka päris mitu pindu kõhtu :D Kell on pool 12 öösel.

Back in business!

Blogijanulistel on täna õnnepäev! Kauge maa kadunud tütrekene on tagasi järje peale saanud ja tuhast tõusnud. Vaid selleks, et teid kurssi viia viimaste sündmustega.

Kuna olen blogi teel juba piisavalt pikka aega eksinud olnud, siis ei hakkagi kohe kõigest siiani toimunust jutustama. Paljud teavad, et oleme Melbourne`is elanud juba pisut üle 5 kuu. Kes oleks küll arvanud, et see kohvikukultuurist ja tänavamuusikutest pakatav linn meid nii kaua enda rüpes hoiab? Meie Maritiga igal juhul mitte. Aeg lendab muide endiselt siin allpool ekvaatorit kiiremini kui teil seal ülal.  

Töö leidsin siin esimeses kohas, kuhu oma cv jätsin, milleks osutus Cafe Sienna (http://www.caffesienna.com.au/ ). Olen nende ajaloo kolmas ja muidugi parim eestlane J . Tänav, millel Sienna paikneb, on kallistest butiikidest kubisev ja inimeste meelispaik enda karusnahksete jakkide näitamiseks, tänavatel sõidavad ringi ferrarid, lamborghinid ja porched. Ehk siis selline vaatepilt restorani ees ei ole kellelegi üllatav.

Sienna on mõnus Itaalia pärane rahvast kubisev restoran, kus inimesed nädalavahetusel seisavad ukse taga järjekorras, et esimest vaba lauda saada. Niimoodi me seal, higipärlid otsa ees säramas, ringi jookseme ja parimat teenindust üritame pakkuda (hiljuti ostetud sammuloendur alla 20 000-seid päevi ei näe). Rahva pideva liikumisega seoses on tipp ka päris hea. No ja muidugi kui vastata klientide küsimusele, kust pärit olen, siis kuulen kujuteldavalt kõrvus mündikõlinat. Ma ei kujuta ettegi, kui palju kordi on minult küsitud, kust see aktsent pärit on. Nüüdseks on see juba minu jaoks muutunud mänguks, kus lasen inimestel ise pakkuda ja vastuseid olen kuulnud järgmisi üllatusi: Inglismaa, Usa, Kolumbia, Prantsusmaa, Itaalia, Hispaania, Jugoslaavia, Maroko. Lähimale on pakutud Rootsi. Mõningad targemad teavad Eestit Eurovisiooni lauluvõistluse kaudu ning Tallink-Silja Stockholm-Tallinn kruiiside kaudu, millel nad on viibinud. Enamus aga, meie rahva suureks pettumuseks, on geograafia tunnis millegi muuga tegelenud ja ei ole pisikest Eestit endale kahe kõrva ega silma vahele registreerinud. Venelasi kohtab siin samuti päris tihti, mõnel korral nädalas. Ma isegi töötan kahe vene juurtega inimesega koos, kellest üks on Lera ( barista) ja teine Alex ( kokk). Nendega vahetevahel tirin oma logisevate kruvidega vene keele vankrit. 

Selle pühapäevaga aga lõppeb minu Sienna karjäär, mis langeb kokku täpselt 4 kuise tööajaga. Nii kurb, kui see ka ei ole, tuleb taas fööniksile hääled sisse panna ja liikuma hakata. ˇOk, kurba ei ole tegelikult selle juures väga miskit. Ainult lahkumine meile armsaks saanud elukohast, töökohast ja elu- ning töökaaslastest. Aga mis parata, see kõik käib ju reisimise juurde.  

Mis meid siis järgmisena ees ootab? Kaks uut peatükki meie reisiplaanis. 

Kes mäletab, siis on meil tegemata veel 11 farmipäeva, et tagalas oleks olemas ka teise aasta viisa. Nii me siis juba järgmise nädala kolmapäevast oleme taas farmis. Kuna oleme juba kogenud õunapakkijad, siis kus mujal, kui ikka õunafarmis! Küll aga mitte tagasi Stanthorpe`is, vaid siinsamas Victoria osariigis asuva  Kyabram`I linna külje all. Kohad saime sinna tänu Stanthorpe`is kohatud eestlastele, kes hetkel ise seal farmis on. Nemad lahkuvad, meie läheme umbes kuuks ajaks nende asemele. Siinkohal tänusõnad Terjele ja Eelole, kes meist seal palju head on rääkinud! 

Küll aga on farm vahelüliks meie suuremale plaanile, milleks on ei miski muu, kui suusakuurort. Niimoodi on siis ühe talve vahelejätmine meile mõjunud. Nüüdseks oleme juba allkirjastanud lepingud ning kohal peame seal olema juuni alguses. Tegemist on Victoria osariigis asuva suusakuurorti Mount Buller`iga.

Pisike illustratsioon:

Töötama hakkame majutusasutuses, kus on ka restoran. Seega pisut respatööd ja restorani tööd. Juhuu! Jam is asja juures kõige parem, me same vabal ajal end ogaraks lauatada!! Oh, kuidas ma ei jõua seda juba ära oodata!  Majutuskoht on "on site", ehk siis sealsamas majutusasutuses ja söögid-joogid hinnas. Rent on küll pisut kõrgem, kui siis Melbourne`is, aga töötasu on kohati ka poole kõrgem. Eile said ostetud ka talvejoped, et oma suveriietega seal kringliks ei külmuks. Nüüd on vaja veel lumelauda ja suusapükse ja talvehooaeg võib alata. Teadjad juba räägivad, et on oodata ilusat ja lumerohket talve J. Mõnna!

Kuna mul hetkel rohkem aega blogimiseks ei ole, siis loodan, et jääte rahule selle pisikese kokkuvõttega , mis minu elus hetkel toimub. Püüan olla edaspidi pisutki kohusetundlikum blogi osas ja teid meie tegemistega rohkem kursis hoida. Seniks aga rõõmsat kevadet teile! Kas pole mitte kevad just kõige ilusam aastaaeg Eestis?