Countdowning dog days 11..10..9..

Tere sõbrad! Tekkis tuju viia teid kurssi meie viimaste päevade läbielamistega.

Melbourne`ist õnnestus meil lahkuda alles teisipäeva õhtul kell 7. Enne seda veetsime mõnusa päeva koos Maarja, Kristi  ja Maritiga, kui tegime viimased kohvid Mariti töökohas ning lõuna minule armsas Siennas. Alustades oma kahe ja poole tunnist teekonda põhja suunas, tuli välja, et farmilised olevat meid oodanud juba sama päeva kukekiremisest saadik. Pisike hilinemisärevus sees, ei lasknud me sellel endid heidutada ja jõudsime kohale alles pisut enne kella kümmet õhtul. Õunakuuri juurde kottpimedusse autot parkides ja omanikule helistades, ilmnes, et tema ise on hetkel hoopiski Melbourne`is ja meile vastu tulla ei saa. Õnneks otsustas ta vastu saata enda nooremad geenikogumid oma poegade näol. Neid oodates astusime loomulikult autost välja, et lähiümbrust uudistada. Loomulikult jätsime põlema auto tuled, mille valgusel seda üldse teha oli võimalik. Hetk hiljem oli juba kuulda auto mürinat ja kohal nad olidki, andsid meile signaaliga märku, et neile järgneksime. Aga oh üllatust, Fööniks ikka teiste käsu peale nii koheselt ei allu ja hakkas streikima tühjaks saanud aku kujul. Oh seda jama! Niigi olime perepojad voodist üles ajanud, et nad meile vastu saaksid tulla ja siis ei õnnestunud kuidagi neile järgi sõita. Olukorra sürreaalsus ajas meid punastama ja samal ajal ka naerma. Mõni hetk hiljem olid nad õnneks meie auto kõrval tagasi ja ei suutnud oma naerupahvatust varjata, kui selgus, et olime tuled põlema jätnud, mille tulemusena aku tühjaks oli saanud. Õnneks aga, asjalikud Eesti tütred nagu me oleme, varusime endale nädalake enne reisi algust aku krokodillid. Ei jõudnud end tol hetkel selle hea idee eest ära kiita. Ütlesime siis kuttidele, et meil on krokodillid kaasas, sõitke auto lähemale ja teeme asja korda J . Mõeldud, tehtud! Mina assisteerisin perepoega kapoti all krokodillide hoidmisel ja Marit juhiistmel gaasi andes. Fööniksile tundus see hellitus meeldivat ja otsustas taas möirgama hakata. Niiviisi siis algas meie esimene kokkupuude selle farmiga ja teekond võis jätkuda.

Järgmine üllatus ei olnud samuti mitte just meeldivate killast. Ööpimeduses juhatati meid majja, kus nüüd elame ja näidati kätte wc, pesumasin ja dushiruum.  „Peldik,“ ütlesime üksteisele nõutute nägudega otsa vaadates, viidates meie õnneks ajutisele „kodule“. Täpsustusena võiks veel lisada jääkülm peldik! Klaustrofoobiahoogu tekitav köök-elutuba ( või siis gaasikamber, nagu meie seda ainsa soojaallika, gaasisoojendi pärast hüüame), 2 magamistuba, üks hullema kopihaisu-ja valgustusega kui teine. Nii läkski meil tükk aega toa valimisega..ei ole just meeldiv kahe halva vahel valida. Duelli võitis vähem haisev tuba. 

Tänu jumalale on meil endil kaasas voodipesu, padjad, pleedid ja üks ülisoe, mõnus ja karvane voodikate, mida juba mitmendat ööd kasutame lisatekina. Suurte lootuste-ja ootustega magasime öö ära, et tutvuda meie uue töökohaga, kus äkki hakkame veetma rohkem aega, kui gaasist kubisevas hurtsikus. Saabus karge hommik ja hingeauru ning härmatisest valge muru saatel seadsime sammud õunakuuri poole. Seljas sama valge pusa, mis 5 kuud tagasi Stanthorpe`ist lahkudes kohvrisse sai pakitud ja järgmist farmi ootama jäetud. Teel tööle õnnestus näha lõpuks ka õunapuid, millel normaalsuuruses õunad küljes.

Imetlesime hetke ja tatsasime edasi. 

Õunakuuri juurde jõudes saime lõpuks teada, mis firma alluvuses üldse oma koerapäevi tegema hakkame. Selleks on K.Besim & Co. Siin illustratsioon meie õunakuuri esiplaanist ( hoiatan ette, et meie fotoaparaat paistab asju ilustavat, nii kui otsustame mõnest koledusest pilti teha, tõdeme, et fotol näeb asi palju kenam välja kui reaalsuses):

Kuur nagu kuur ikka, mõtlesime omasoodu. Tahan siia lisada veel pilte, et teil, Merlin ja Maarja, oleks ettekujutus, mis siin on teisiti kui Rizzato`de juures. Ega sealgi office just kõige modernsem ja ilusaim maja ei olnud, aga siinne ajas ikka täitsa naerma. Kaege oma silmaga:

Niisiis..pisut ka õunakuuri sisemusest. Väljastpoolt justkui euronõuetele vastav kuur üllatas meid seestpoolt päris mõnegi asjaga:

Koerad- lubatud J mulle sobib, aitäh, aga hügieeni külje pealt vaadates ei ole see päris normaalne. Silitan vahetevahel nunnut saksa lambakoera Roxy`t ja siis samade kätega pakin õunu edasi. Lihtsalt ajab naerma! Kui vaid Rizzatod sellest kuuleksid!!

Siinkohal kulub marjaks Roxy portreefoto:

Lapsed- otseloomulikult! Võta enda oma ka kaasa, kui olemas on! Jooksevad kahvelsõidukite vahel võidu, nutavad ja puhuvad mullitajast mulle.

Juuksed-pikad või lühikesed, lahti või kinni, kedagi ei huvita! Niimoodi siis leiabki kastidest kohati koerakarvade kõrval ühe pikajuukselise pakkija ülipikki juuksekarvu.

Muusika-mängib terve vahetuse jooksul, laula kaasa nii kõvasti ja valesti, kui oskad. Kõigil parem tuju.

Õunad- samad vanad Granny Smithid, Royal Galad, Red Delicious`id pluss Merlin, sinu lemmikud, Fuji`d J

Pirnid- jah, ka pirnid..Peckham, Buerre Posc..rohkem ei tule meelde :D Pruunid, rohelised ja kollased, mõned kohati nii õuna sarnased, et aru pole saada, kas tegeled õunte või pirnidega.  Ajavad suu vett jooksma küll, igal juhul rohkem kui õunad.

Aparaadid- ohh need aparaadid!!  Paratamatult ei saa üle ega ümber võrdlusest Rizzatode farmiga. Kui olime harjunud, et masin ise määrab õuna suuruse ja sinu ülesandeks oli vaid kahjustatud õunad välja pruukida ja kenasti kasti panna, siis siin oled sina ise suurusmõõdik. Müstika! Kohati näevad kahe erineva suurusega kastid täpselt samasugused välja. Reject belt`ile ( praakliinile) pandud õunad kukuvad belt`i (liini) lõpus ei kuskile mujale, kui poekorvi ja sina oled see, kes korvi bin`ini (suure õunakastini)  viib ja õunad sisse valab.

Õunte söömine töökohal- lase käia..ja kui lõpetanud oled, viska poolik õunasüda kusagile suvalisse kasti..vahet pole, kas see on juba valmis, poe jaoks markeeritud kast, või mitte!

Pakkimine kilekottidesse- toimib, kuid endise 6, 7, 8, 9, 10, 11 asemel on: „pane palju jaksad“! Usu või ära usu, aga ülemus ütleb sulle umbkaudse numbri, palju sa õunu võiks kotti panna ja siis lisab sinna juurde, et ei ole hullu, kui läheb vähem või rohkem.

Kilekoti kinnitused ( clip`id)- kõik sama, ainult et ilma kuupäevadeta ja nende hoiukohaks on lapse mänguasi, väike punane veoauto. Nii et kui veoauto välja tuuakse, on teada, et alustame kotipakkimisega :D haha!

Muud loomad- lisaks mainitud puuviljadele võib kuuris kohata ka tsillipipraid, suvikõrvitsaid, paprikaid, kõrvitsaid ja arbuuse. Üks loom küll, keda täna kojutulekul kohtasin, jäi mulle tundmatuks. Äkki oskate teie arvata, mille või kellega on tegu?

Ilmselgelt ei ole selle farmi produktiivsus kaugeltki võrreldav Rizzato`de omaga ja tõenäoliselt ei paki me siin õunu ja pirne suurimatele poekettidele Austraalias. Siin olles tuleb tõesti müts maha võtta range korraga Rizzato`de farmi ees, kelle suhtumine töölistesse ei ole võibolla just kõige parem, kuid äri õitseb, kord on majas, pluss kõik on läbi mõeldud ja süsteem töötab. Kuidas nüüd öeldagi, arvan, et nende taristu on üles ehitatud minule loogilisemal viisil, kui siinne pilla-palla töökorraldus eesotsas paanitsejast superviseriga. Töökaaslastest ehk räägin järgmises postituses, kui neid paremini tundma olen õppinud.

Internetiga muidugi ei ole siin just head lood. Marit oma sisemise antenniga püüab muidugi kõik netilained kinni, kuid minu tehniliselt rikkis siseantenn pigem endiselt peletab internetti minust eemale. Küll aga on 4 km kaugusel linnas raamatukogu, kus võimalik 2h päevas tasuta wifit kasutada. Homme, juhul kui me ei tööta, läheme uurime, kas on ka kasutatav  wifi.

Siinkohaal panen teid nüüd pausile. Ei saa aga mainimata jätta, et Marit just lõbustas mind maja ees oleva palmi osa ronimisega. Tähendab, palmi otsa ronimise katsega, mille tulemuseks sai küll 2 jalga maast lahti, aga ka päris mitu pindu kõhtu :D Kell on pool 12 öösel.