Hunt Kriimsilma üheksa ametit

Peale kaheksandat ametlikku farmipäeva on meie raskel teekonnal jäänud kolm veel minna. Küll aga otsustasime lahkuda siit alles 1.juunil. See plaan annab meile ühe vaba õhtu Melbourne`is enne 2. juunil Gold Coastile lendamist. Nii et, Maarja, kui loed, siis proovi endal 1. Juuni õhtu vabaks jätta, saame miskit põnevat teha. Samuti leidis lahenduse ka meie majutusküsimus kullarannikul. Kes mäletab, siis saabusime siia mandrile koos ühe treeneri Elmoga, kellega koos esimese nädala Ivo ja Maire juures elasime. Nüüd on tal olemas oma elamine ja just tema meile peavarju pakubki, ookeanist 200 meetri kaugusel . Vahepeal oleme Maritiga saanud siin urkas nii kõrvitsaid korjata, kui õunu/ pirne/ quince`sid pakkida.

Murrey`ga on mõnus traktoriga sõita!

Butternut pumpkins

Lisaks käin õunakuuri peremehel vahetevahel abis autosid puhastamas. Nimelt peseb ja vakumeerib ta oma vabal ajal Kyabrami elanike autosid. Mu ametipagas aina laieneb! :D Linnalehed The Age ja Herald News oleme vahetanud Country News vastu ja loeme lähedal toimuvatest laatadest, kohalikest probleemidest ning muust maal toimuvast.

Hurtsik on ikka sama nagu eelmises postituses kirjeldatu, kuid lisaks sellele kõigele leidsime, et jagame elamist veel mõne kaasüürnikuga. Ühe õhtu jooksul õnnestus näha meie elu- ja magamistoas kolme hiirt ja ühel õhtupoolikul voodis pikutades tundsin, et mu käe peal jalutab prussakas. Õudne! Nii me siis võtsime ette teekonna lähimasse poodi, et prussakamürki osta. Hiirekesi ma endiselt tappa ei suuda. Kui te vaid näeksite, kui armsad nad on, meenutavad mulle põldhiiri, suured silmad ja pisikene keha..ühega vaatasin päris mitu minutit tõtt. See meenutas mulle hetke, kuidas ma maal paar suve tagasi ühe põldhiire kassi küüsist päästsin ja ennast peale seda ülihästi tundsin. Ja pealegi, niikaua kui nemad minu voodisse ei roni, ei ole mul nendega kana kitkuda. Sel nädalal oli meil kaks vaba päeva. Niipea, kui ärkasime, lasime hurtsikust jalga ja sõitsime lähimasse „suurlinna“ Shepparton`i ( siit ca 40 km). Kuna meie automakk üles ütles ja ühtegi autoelektrikut hetkel käepärast ei ole, siis tuli muusika kuulamiseks alternatiiv leida, sest mis oleks roadtrip ilma hea muusikata!?! Probleemi lahendasime iPod`i ja selle külge haakuva kõlariga.

Kuna aga kõlar on „Made in China“ ja ostetud 9 dollari eest, siis ei olnud meie üllatus suur, kui meie „perfektne“ duo tagasiteel üles ütles. Shepparton on Austraalia piimatoodete pealinn. Teekonnal nägime kümneid ja kümneid lehmafarme. Siin Victoria osariigis meenutavad lehmad tüüpilisi Eestis kasvatavaid lehmasid, ehk siis ei ole nad sarnased Queenslandi lehmadega. Sealsed lehmad on enamuses beezid ja kõhnakesed, tõenäoliselt teine tõug. Shepparton, suur piimapealinn, hoolitseb selle eest, et turistid seda fakti egal sammul meeles peaksid. Linn on täis kunstilisi värviliste pildidega lehmasid. Neid on kokku üle 90ne, seega kõiki neid me läbi ei käinud neist pilti ei teinud, nii et ärge pahandage, kui võtsin allolevad pildid google`i otsingust. Siin on paremad palad:

Dressed for my first job interview.

Dressed for a night out.

Hoon Cow

MonaLisaCow

Penguins always overdress.

Shrek cow

Spidercow

Tigercow

X-ray cow

Lehmadest lummatuna, võtsime kuulda turismiinfo töötajate soovitusi ja sõitsime linnast pisut välja, ei kusagile mujale, kui õunafarmi. Aga miks? Seepärast, et selles õunafarmis tehakse õuntega peale pakkimise ja korjamise veel miskit. Ja see miski on õunte glasuurimine shokolaadiga. Siin mõned näited:

Ostsime meiegi endaga kaasa ühe piraka õuna, mis kaetud vahukommide ja shokolaadiga. Uskuge või mitte, see on väga, väga maitsev. Need sobiksid päris kenasti kingitusteks, kuid Eestisse saatmisel oleksid neist tõenäoliselt järel vaid sulanud käkid..seega me ei hakka praktiseerima. Absoluutselt jäid meie linnaskäigu teele ka Target ja Kmart, kus meie ajataju tavapäraselt kaob. Nii me siis leidsime taas end ostmast „hädavajalikke“ esemeid. Mõne tunni veetsime bowlingut mängides. Mariti tungival palvel pean lisama, et sain ühe mängu esmakordselt ka pähe. Kaotusvalu on meeletu! Lõpuks ometi nägime ära ka korraliku Bingo saali. Ühe ammu koostatud nimekirja kohaselt on meil Austraaliamaal viibides kohustus ära käia vähemalt ühel bingoõhtul. Peame tõdema, et senini ainult Ameerika filmides nähtud bingosaalid tõepoolest eksisteerivad. Hiilisime sisse hästi ajastatult. Mõni hetke peale meie sisseastumist karjus üks vanem daam „bingo“, millega võitis endale 50 dollarit. Spetsialistide hinnangu kohaselt ( nendeks oleme mina ja Marit) oli kohalviibijate keskmiseks vanuseks ~54a. Seekord otsustasime ise mitte mängida ja pisut ennest selleks tegevuseks ette valmistada. Välistamaks, et peale nelja väljahüütud nubrit karjub Birgit BINGO! (kas mäletad, Merlin?) :D Aga tagasi me läheme sinna kindlasti, võibolla õnnestub järgmisel korral tuua teieni ka veidi pildimaterjali. Muul ajal teeme õunamoosi ja oleme niisama vahvad. Käime ikka Kyabram`i avastamas ja naabruses asuvaid õunafarme samuti. Täna tabati meid naabervaldusi avastamas ja sõideti jeebiga meie auto kõrvale. Akent avades ütles jeebis istuv tüüp, et ajas meid kellegagi segi ning küsis, kas oleme eksinud. „Jah“, oli meie kohene vastus, ega me siis ei tahtnud ometigi paljastada oma tõelisi kavatsusi, milleks oli päikeseloojangu ajal õunapuude ja ümbruse pildistamine ning köögivilja põldude leidmine. Mõned kaadrid said siiski tehtud ja siin võite neid imetleda:

Selleks korraks taas side lõpp, et järgmisel korral teid kurssi viia viimaste tuviuudistega.