Hunt Kriimsilma üheksa ametit

Peale kaheksandat ametlikku farmipäeva on meie raskel teekonnal jäänud kolm veel minna. Küll aga otsustasime lahkuda siit alles 1.juunil. See plaan annab meile ühe vaba õhtu Melbourne`is enne 2. juunil Gold Coastile lendamist. Nii et, Maarja, kui loed, siis proovi endal 1. Juuni õhtu vabaks jätta, saame miskit põnevat teha. Samuti leidis lahenduse ka meie majutusküsimus kullarannikul. Kes mäletab, siis saabusime siia mandrile koos ühe treeneri Elmoga, kellega koos esimese nädala Ivo ja Maire juures elasime. Nüüd on tal olemas oma elamine ja just tema meile peavarju pakubki, ookeanist 200 meetri kaugusel . Vahepeal oleme Maritiga saanud siin urkas nii kõrvitsaid korjata, kui õunu/ pirne/ quince`sid pakkida.

Murrey`ga on mõnus traktoriga sõita!

Butternut pumpkins

Lisaks käin õunakuuri peremehel vahetevahel abis autosid puhastamas. Nimelt peseb ja vakumeerib ta oma vabal ajal Kyabrami elanike autosid. Mu ametipagas aina laieneb! :D Linnalehed The Age ja Herald News oleme vahetanud Country News vastu ja loeme lähedal toimuvatest laatadest, kohalikest probleemidest ning muust maal toimuvast.

Hurtsik on ikka sama nagu eelmises postituses kirjeldatu, kuid lisaks sellele kõigele leidsime, et jagame elamist veel mõne kaasüürnikuga. Ühe õhtu jooksul õnnestus näha meie elu- ja magamistoas kolme hiirt ja ühel õhtupoolikul voodis pikutades tundsin, et mu käe peal jalutab prussakas. Õudne! Nii me siis võtsime ette teekonna lähimasse poodi, et prussakamürki osta. Hiirekesi ma endiselt tappa ei suuda. Kui te vaid näeksite, kui armsad nad on, meenutavad mulle põldhiiri, suured silmad ja pisikene keha..ühega vaatasin päris mitu minutit tõtt. See meenutas mulle hetke, kuidas ma maal paar suve tagasi ühe põldhiire kassi küüsist päästsin ja ennast peale seda ülihästi tundsin. Ja pealegi, niikaua kui nemad minu voodisse ei roni, ei ole mul nendega kana kitkuda. Sel nädalal oli meil kaks vaba päeva. Niipea, kui ärkasime, lasime hurtsikust jalga ja sõitsime lähimasse „suurlinna“ Shepparton`i ( siit ca 40 km). Kuna meie automakk üles ütles ja ühtegi autoelektrikut hetkel käepärast ei ole, siis tuli muusika kuulamiseks alternatiiv leida, sest mis oleks roadtrip ilma hea muusikata!?! Probleemi lahendasime iPod`i ja selle külge haakuva kõlariga.

Kuna aga kõlar on „Made in China“ ja ostetud 9 dollari eest, siis ei olnud meie üllatus suur, kui meie „perfektne“ duo tagasiteel üles ütles. Shepparton on Austraalia piimatoodete pealinn. Teekonnal nägime kümneid ja kümneid lehmafarme. Siin Victoria osariigis meenutavad lehmad tüüpilisi Eestis kasvatavaid lehmasid, ehk siis ei ole nad sarnased Queenslandi lehmadega. Sealsed lehmad on enamuses beezid ja kõhnakesed, tõenäoliselt teine tõug. Shepparton, suur piimapealinn, hoolitseb selle eest, et turistid seda fakti egal sammul meeles peaksid. Linn on täis kunstilisi värviliste pildidega lehmasid. Neid on kokku üle 90ne, seega kõiki neid me läbi ei käinud neist pilti ei teinud, nii et ärge pahandage, kui võtsin allolevad pildid google`i otsingust. Siin on paremad palad:

Dressed for my first job interview.

Dressed for a night out.

Hoon Cow

MonaLisaCow

Penguins always overdress.

Shrek cow

Spidercow

Tigercow

X-ray cow

Lehmadest lummatuna, võtsime kuulda turismiinfo töötajate soovitusi ja sõitsime linnast pisut välja, ei kusagile mujale, kui õunafarmi. Aga miks? Seepärast, et selles õunafarmis tehakse õuntega peale pakkimise ja korjamise veel miskit. Ja see miski on õunte glasuurimine shokolaadiga. Siin mõned näited:

Ostsime meiegi endaga kaasa ühe piraka õuna, mis kaetud vahukommide ja shokolaadiga. Uskuge või mitte, see on väga, väga maitsev. Need sobiksid päris kenasti kingitusteks, kuid Eestisse saatmisel oleksid neist tõenäoliselt järel vaid sulanud käkid..seega me ei hakka praktiseerima. Absoluutselt jäid meie linnaskäigu teele ka Target ja Kmart, kus meie ajataju tavapäraselt kaob. Nii me siis leidsime taas end ostmast „hädavajalikke“ esemeid. Mõne tunni veetsime bowlingut mängides. Mariti tungival palvel pean lisama, et sain ühe mängu esmakordselt ka pähe. Kaotusvalu on meeletu! Lõpuks ometi nägime ära ka korraliku Bingo saali. Ühe ammu koostatud nimekirja kohaselt on meil Austraaliamaal viibides kohustus ära käia vähemalt ühel bingoõhtul. Peame tõdema, et senini ainult Ameerika filmides nähtud bingosaalid tõepoolest eksisteerivad. Hiilisime sisse hästi ajastatult. Mõni hetke peale meie sisseastumist karjus üks vanem daam „bingo“, millega võitis endale 50 dollarit. Spetsialistide hinnangu kohaselt ( nendeks oleme mina ja Marit) oli kohalviibijate keskmiseks vanuseks ~54a. Seekord otsustasime ise mitte mängida ja pisut ennest selleks tegevuseks ette valmistada. Välistamaks, et peale nelja väljahüütud nubrit karjub Birgit BINGO! (kas mäletad, Merlin?) :D Aga tagasi me läheme sinna kindlasti, võibolla õnnestub järgmisel korral tuua teieni ka veidi pildimaterjali. Muul ajal teeme õunamoosi ja oleme niisama vahvad. Käime ikka Kyabram`i avastamas ja naabruses asuvaid õunafarme samuti. Täna tabati meid naabervaldusi avastamas ja sõideti jeebiga meie auto kõrvale. Akent avades ütles jeebis istuv tüüp, et ajas meid kellegagi segi ning küsis, kas oleme eksinud. „Jah“, oli meie kohene vastus, ega me siis ei tahtnud ometigi paljastada oma tõelisi kavatsusi, milleks oli päikeseloojangu ajal õunapuude ja ümbruse pildistamine ning köögivilja põldude leidmine. Mõned kaadrid said siiski tehtud ja siin võite neid imetleda:

Selleks korraks taas side lõpp, et järgmisel korral teid kurssi viia viimaste tuviuudistega.

Countdowning dog days 11..10..9..

Tere sõbrad! Tekkis tuju viia teid kurssi meie viimaste päevade läbielamistega.

Melbourne`ist õnnestus meil lahkuda alles teisipäeva õhtul kell 7. Enne seda veetsime mõnusa päeva koos Maarja, Kristi  ja Maritiga, kui tegime viimased kohvid Mariti töökohas ning lõuna minule armsas Siennas. Alustades oma kahe ja poole tunnist teekonda põhja suunas, tuli välja, et farmilised olevat meid oodanud juba sama päeva kukekiremisest saadik. Pisike hilinemisärevus sees, ei lasknud me sellel endid heidutada ja jõudsime kohale alles pisut enne kella kümmet õhtul. Õunakuuri juurde kottpimedusse autot parkides ja omanikule helistades, ilmnes, et tema ise on hetkel hoopiski Melbourne`is ja meile vastu tulla ei saa. Õnneks otsustas ta vastu saata enda nooremad geenikogumid oma poegade näol. Neid oodates astusime loomulikult autost välja, et lähiümbrust uudistada. Loomulikult jätsime põlema auto tuled, mille valgusel seda üldse teha oli võimalik. Hetk hiljem oli juba kuulda auto mürinat ja kohal nad olidki, andsid meile signaaliga märku, et neile järgneksime. Aga oh üllatust, Fööniks ikka teiste käsu peale nii koheselt ei allu ja hakkas streikima tühjaks saanud aku kujul. Oh seda jama! Niigi olime perepojad voodist üles ajanud, et nad meile vastu saaksid tulla ja siis ei õnnestunud kuidagi neile järgi sõita. Olukorra sürreaalsus ajas meid punastama ja samal ajal ka naerma. Mõni hetk hiljem olid nad õnneks meie auto kõrval tagasi ja ei suutnud oma naerupahvatust varjata, kui selgus, et olime tuled põlema jätnud, mille tulemusena aku tühjaks oli saanud. Õnneks aga, asjalikud Eesti tütred nagu me oleme, varusime endale nädalake enne reisi algust aku krokodillid. Ei jõudnud end tol hetkel selle hea idee eest ära kiita. Ütlesime siis kuttidele, et meil on krokodillid kaasas, sõitke auto lähemale ja teeme asja korda J . Mõeldud, tehtud! Mina assisteerisin perepoega kapoti all krokodillide hoidmisel ja Marit juhiistmel gaasi andes. Fööniksile tundus see hellitus meeldivat ja otsustas taas möirgama hakata. Niiviisi siis algas meie esimene kokkupuude selle farmiga ja teekond võis jätkuda.

Järgmine üllatus ei olnud samuti mitte just meeldivate killast. Ööpimeduses juhatati meid majja, kus nüüd elame ja näidati kätte wc, pesumasin ja dushiruum.  „Peldik,“ ütlesime üksteisele nõutute nägudega otsa vaadates, viidates meie õnneks ajutisele „kodule“. Täpsustusena võiks veel lisada jääkülm peldik! Klaustrofoobiahoogu tekitav köök-elutuba ( või siis gaasikamber, nagu meie seda ainsa soojaallika, gaasisoojendi pärast hüüame), 2 magamistuba, üks hullema kopihaisu-ja valgustusega kui teine. Nii läkski meil tükk aega toa valimisega..ei ole just meeldiv kahe halva vahel valida. Duelli võitis vähem haisev tuba. 

Tänu jumalale on meil endil kaasas voodipesu, padjad, pleedid ja üks ülisoe, mõnus ja karvane voodikate, mida juba mitmendat ööd kasutame lisatekina. Suurte lootuste-ja ootustega magasime öö ära, et tutvuda meie uue töökohaga, kus äkki hakkame veetma rohkem aega, kui gaasist kubisevas hurtsikus. Saabus karge hommik ja hingeauru ning härmatisest valge muru saatel seadsime sammud õunakuuri poole. Seljas sama valge pusa, mis 5 kuud tagasi Stanthorpe`ist lahkudes kohvrisse sai pakitud ja järgmist farmi ootama jäetud. Teel tööle õnnestus näha lõpuks ka õunapuid, millel normaalsuuruses õunad küljes.

Imetlesime hetke ja tatsasime edasi. 

Õunakuuri juurde jõudes saime lõpuks teada, mis firma alluvuses üldse oma koerapäevi tegema hakkame. Selleks on K.Besim & Co. Siin illustratsioon meie õunakuuri esiplaanist ( hoiatan ette, et meie fotoaparaat paistab asju ilustavat, nii kui otsustame mõnest koledusest pilti teha, tõdeme, et fotol näeb asi palju kenam välja kui reaalsuses):

Kuur nagu kuur ikka, mõtlesime omasoodu. Tahan siia lisada veel pilte, et teil, Merlin ja Maarja, oleks ettekujutus, mis siin on teisiti kui Rizzato`de juures. Ega sealgi office just kõige modernsem ja ilusaim maja ei olnud, aga siinne ajas ikka täitsa naerma. Kaege oma silmaga:

Niisiis..pisut ka õunakuuri sisemusest. Väljastpoolt justkui euronõuetele vastav kuur üllatas meid seestpoolt päris mõnegi asjaga:

Koerad- lubatud J mulle sobib, aitäh, aga hügieeni külje pealt vaadates ei ole see päris normaalne. Silitan vahetevahel nunnut saksa lambakoera Roxy`t ja siis samade kätega pakin õunu edasi. Lihtsalt ajab naerma! Kui vaid Rizzatod sellest kuuleksid!!

Siinkohal kulub marjaks Roxy portreefoto:

Lapsed- otseloomulikult! Võta enda oma ka kaasa, kui olemas on! Jooksevad kahvelsõidukite vahel võidu, nutavad ja puhuvad mullitajast mulle.

Juuksed-pikad või lühikesed, lahti või kinni, kedagi ei huvita! Niimoodi siis leiabki kastidest kohati koerakarvade kõrval ühe pikajuukselise pakkija ülipikki juuksekarvu.

Muusika-mängib terve vahetuse jooksul, laula kaasa nii kõvasti ja valesti, kui oskad. Kõigil parem tuju.

Õunad- samad vanad Granny Smithid, Royal Galad, Red Delicious`id pluss Merlin, sinu lemmikud, Fuji`d J

Pirnid- jah, ka pirnid..Peckham, Buerre Posc..rohkem ei tule meelde :D Pruunid, rohelised ja kollased, mõned kohati nii õuna sarnased, et aru pole saada, kas tegeled õunte või pirnidega.  Ajavad suu vett jooksma küll, igal juhul rohkem kui õunad.

Aparaadid- ohh need aparaadid!!  Paratamatult ei saa üle ega ümber võrdlusest Rizzatode farmiga. Kui olime harjunud, et masin ise määrab õuna suuruse ja sinu ülesandeks oli vaid kahjustatud õunad välja pruukida ja kenasti kasti panna, siis siin oled sina ise suurusmõõdik. Müstika! Kohati näevad kahe erineva suurusega kastid täpselt samasugused välja. Reject belt`ile ( praakliinile) pandud õunad kukuvad belt`i (liini) lõpus ei kuskile mujale, kui poekorvi ja sina oled see, kes korvi bin`ini (suure õunakastini)  viib ja õunad sisse valab.

Õunte söömine töökohal- lase käia..ja kui lõpetanud oled, viska poolik õunasüda kusagile suvalisse kasti..vahet pole, kas see on juba valmis, poe jaoks markeeritud kast, või mitte!

Pakkimine kilekottidesse- toimib, kuid endise 6, 7, 8, 9, 10, 11 asemel on: „pane palju jaksad“! Usu või ära usu, aga ülemus ütleb sulle umbkaudse numbri, palju sa õunu võiks kotti panna ja siis lisab sinna juurde, et ei ole hullu, kui läheb vähem või rohkem.

Kilekoti kinnitused ( clip`id)- kõik sama, ainult et ilma kuupäevadeta ja nende hoiukohaks on lapse mänguasi, väike punane veoauto. Nii et kui veoauto välja tuuakse, on teada, et alustame kotipakkimisega :D haha!

Muud loomad- lisaks mainitud puuviljadele võib kuuris kohata ka tsillipipraid, suvikõrvitsaid, paprikaid, kõrvitsaid ja arbuuse. Üks loom küll, keda täna kojutulekul kohtasin, jäi mulle tundmatuks. Äkki oskate teie arvata, mille või kellega on tegu?

Ilmselgelt ei ole selle farmi produktiivsus kaugeltki võrreldav Rizzato`de omaga ja tõenäoliselt ei paki me siin õunu ja pirne suurimatele poekettidele Austraalias. Siin olles tuleb tõesti müts maha võtta range korraga Rizzato`de farmi ees, kelle suhtumine töölistesse ei ole võibolla just kõige parem, kuid äri õitseb, kord on majas, pluss kõik on läbi mõeldud ja süsteem töötab. Kuidas nüüd öeldagi, arvan, et nende taristu on üles ehitatud minule loogilisemal viisil, kui siinne pilla-palla töökorraldus eesotsas paanitsejast superviseriga. Töökaaslastest ehk räägin järgmises postituses, kui neid paremini tundma olen õppinud.

Internetiga muidugi ei ole siin just head lood. Marit oma sisemise antenniga püüab muidugi kõik netilained kinni, kuid minu tehniliselt rikkis siseantenn pigem endiselt peletab internetti minust eemale. Küll aga on 4 km kaugusel linnas raamatukogu, kus võimalik 2h päevas tasuta wifit kasutada. Homme, juhul kui me ei tööta, läheme uurime, kas on ka kasutatav  wifi.

Siinkohaal panen teid nüüd pausile. Ei saa aga mainimata jätta, et Marit just lõbustas mind maja ees oleva palmi osa ronimisega. Tähendab, palmi otsa ronimise katsega, mille tulemuseks sai küll 2 jalga maast lahti, aga ka päris mitu pindu kõhtu :D Kell on pool 12 öösel.

Back in business!

Blogijanulistel on täna õnnepäev! Kauge maa kadunud tütrekene on tagasi järje peale saanud ja tuhast tõusnud. Vaid selleks, et teid kurssi viia viimaste sündmustega.

Kuna olen blogi teel juba piisavalt pikka aega eksinud olnud, siis ei hakkagi kohe kõigest siiani toimunust jutustama. Paljud teavad, et oleme Melbourne`is elanud juba pisut üle 5 kuu. Kes oleks küll arvanud, et see kohvikukultuurist ja tänavamuusikutest pakatav linn meid nii kaua enda rüpes hoiab? Meie Maritiga igal juhul mitte. Aeg lendab muide endiselt siin allpool ekvaatorit kiiremini kui teil seal ülal.  

Töö leidsin siin esimeses kohas, kuhu oma cv jätsin, milleks osutus Cafe Sienna (http://www.caffesienna.com.au/ ). Olen nende ajaloo kolmas ja muidugi parim eestlane J . Tänav, millel Sienna paikneb, on kallistest butiikidest kubisev ja inimeste meelispaik enda karusnahksete jakkide näitamiseks, tänavatel sõidavad ringi ferrarid, lamborghinid ja porched. Ehk siis selline vaatepilt restorani ees ei ole kellelegi üllatav.

Sienna on mõnus Itaalia pärane rahvast kubisev restoran, kus inimesed nädalavahetusel seisavad ukse taga järjekorras, et esimest vaba lauda saada. Niimoodi me seal, higipärlid otsa ees säramas, ringi jookseme ja parimat teenindust üritame pakkuda (hiljuti ostetud sammuloendur alla 20 000-seid päevi ei näe). Rahva pideva liikumisega seoses on tipp ka päris hea. No ja muidugi kui vastata klientide küsimusele, kust pärit olen, siis kuulen kujuteldavalt kõrvus mündikõlinat. Ma ei kujuta ettegi, kui palju kordi on minult küsitud, kust see aktsent pärit on. Nüüdseks on see juba minu jaoks muutunud mänguks, kus lasen inimestel ise pakkuda ja vastuseid olen kuulnud järgmisi üllatusi: Inglismaa, Usa, Kolumbia, Prantsusmaa, Itaalia, Hispaania, Jugoslaavia, Maroko. Lähimale on pakutud Rootsi. Mõningad targemad teavad Eestit Eurovisiooni lauluvõistluse kaudu ning Tallink-Silja Stockholm-Tallinn kruiiside kaudu, millel nad on viibinud. Enamus aga, meie rahva suureks pettumuseks, on geograafia tunnis millegi muuga tegelenud ja ei ole pisikest Eestit endale kahe kõrva ega silma vahele registreerinud. Venelasi kohtab siin samuti päris tihti, mõnel korral nädalas. Ma isegi töötan kahe vene juurtega inimesega koos, kellest üks on Lera ( barista) ja teine Alex ( kokk). Nendega vahetevahel tirin oma logisevate kruvidega vene keele vankrit. 

Selle pühapäevaga aga lõppeb minu Sienna karjäär, mis langeb kokku täpselt 4 kuise tööajaga. Nii kurb, kui see ka ei ole, tuleb taas fööniksile hääled sisse panna ja liikuma hakata. ˇOk, kurba ei ole tegelikult selle juures väga miskit. Ainult lahkumine meile armsaks saanud elukohast, töökohast ja elu- ning töökaaslastest. Aga mis parata, see kõik käib ju reisimise juurde.  

Mis meid siis järgmisena ees ootab? Kaks uut peatükki meie reisiplaanis. 

Kes mäletab, siis on meil tegemata veel 11 farmipäeva, et tagalas oleks olemas ka teise aasta viisa. Nii me siis juba järgmise nädala kolmapäevast oleme taas farmis. Kuna oleme juba kogenud õunapakkijad, siis kus mujal, kui ikka õunafarmis! Küll aga mitte tagasi Stanthorpe`is, vaid siinsamas Victoria osariigis asuva  Kyabram`I linna külje all. Kohad saime sinna tänu Stanthorpe`is kohatud eestlastele, kes hetkel ise seal farmis on. Nemad lahkuvad, meie läheme umbes kuuks ajaks nende asemele. Siinkohal tänusõnad Terjele ja Eelole, kes meist seal palju head on rääkinud! 

Küll aga on farm vahelüliks meie suuremale plaanile, milleks on ei miski muu, kui suusakuurort. Niimoodi on siis ühe talve vahelejätmine meile mõjunud. Nüüdseks oleme juba allkirjastanud lepingud ning kohal peame seal olema juuni alguses. Tegemist on Victoria osariigis asuva suusakuurorti Mount Buller`iga.

Pisike illustratsioon:

Töötama hakkame majutusasutuses, kus on ka restoran. Seega pisut respatööd ja restorani tööd. Juhuu! Jam is asja juures kõige parem, me same vabal ajal end ogaraks lauatada!! Oh, kuidas ma ei jõua seda juba ära oodata!  Majutuskoht on "on site", ehk siis sealsamas majutusasutuses ja söögid-joogid hinnas. Rent on küll pisut kõrgem, kui siis Melbourne`is, aga töötasu on kohati ka poole kõrgem. Eile said ostetud ka talvejoped, et oma suveriietega seal kringliks ei külmuks. Nüüd on vaja veel lumelauda ja suusapükse ja talvehooaeg võib alata. Teadjad juba räägivad, et on oodata ilusat ja lumerohket talve J. Mõnna!

Kuna mul hetkel rohkem aega blogimiseks ei ole, siis loodan, et jääte rahule selle pisikese kokkuvõttega , mis minu elus hetkel toimub. Püüan olla edaspidi pisutki kohusetundlikum blogi osas ja teid meie tegemistega rohkem kursis hoida. Seniks aga rõõmsat kevadet teile! Kas pole mitte kevad just kõige ilusam aastaaeg Eestis?

Taaskord paradiisi otsimas

Peale nelja Austraalias veedetud kuud oli kurb lahkuda, kuid ees ootas põnev ja eksootiline Aasia. Lisaks killuke kallist kodumaast ehk minu uus reisikaaslane Priit. Meie esimeseks sihtkohaks oli Bali saar Indoneesias. Lennujaamas kohtudes oli vaene Priit, kes alles eelmisel päeva hilisõhtul saabunud, juba korduvalt osavatelt kutalastelt tünga saanud. Ei tea, kas oli see tema päikest mittenäinud nahk või pehme iseloom, aga juba oli ta oma rahakotti kergendanud mittesoovitud kohvrikandmise ja uute Balibongi J plätude eest. Tegelikult soovis ta endale Billabongi jalavarjusid, aga balilastel on kaubamärkidest oma nägemus. Minul oli kohalejõudes eriti hea tuju, kuna hommikul oli minust Darwini valuutavahetuses miljonär saanud. 1 dollar on umbes 10 000 ruupiat nii, et saate isegi aru, miks ma nii rõõmus olin.

Kuna Kuta on hullumeelse liikluse ja hullumeelsete kaupmeeste linn, siis põgenesime jägmisel päeval saare põhjaosas asuvasse Lovina väikelinna. Vahemaad Balil ei ole sugugi suured, kuid tänu tihedale liiklusele võtab liikumine ühest punktist teise väga kaua aega. Liiklus on nii kohutav, et auto rentimise asemel on targem palgata autojuht koos autoga. Teel Lovinasse tegi meie autojuht paar peatust. Esimene peatus oli puu- ja juurviljaturg, mis tagantjärgi vaadades oli esimene märk sellest, kui halvad kauplejad me oleme. Ostsime endale kotitäie eksootilisi puuvilju u 250 eesti krooni eest!!! Tegelik väärtus oli ilmselt u 50 eeku. Puuviljad maitsesid väga hästi ja nüüdsest on mul õunade ;) kõrval palju uusi lemmikuid nagu näiteks rambutanid, mangustiinid jne.

Põnev peatus oli ka pisike kohviistandus, kus valmistatakse üht maailma kallimat kohvi (Luwak coffe). See suurepärase maitsega kohvi valmib tänu usinale kassi meenutavale loomakesele (Paradoxurus), kelle lemmiktoiduks on küpsed kohvimarjad.

Kui marjad on loomakese seedetraktist läbi käinud, kogutakse sellest alles jäänud osakesed kokku, röstitakse, jahvatatakse ja suurepärane kohvi ongi valmis. Kakakohvi, nagu ütles selle kohta istanduse omanik. Maitses tõesti hästi. Kellele taoline kohvi vastumeelne, ei pea sugugi muretsema, sest Balil saab ka traditsioonilisel viisil valmistatud kohvi ja see on parim kohvi, mida ma eales saanud olen.

Autoaknast avanesid koguaeg imeilusad vaated. Mäed, riisipõllud, templid ja ahvid teeääres.

Esimese asjana suundusime randa. Kahjuks pidin pettuma, kuna see oli nii räpane. Sealsetes rannikuvetes leidub rohkelt delfiine ja nii suundusime ühel varahommikul delfiinivaatlusele. Pidin taaskord pettuma, kuna tegemist ei olnud mitte vaatluse, vaid delfiinijahiga. Sõitsime merele pisikese mootorpaadiga, kus peale meie pardal veel kaks huvilist. Kohale jõudes selgus, et peale meie on seal veel kümneid paate. Tõeline trall läks lahti, kui esimesed delfiinid endast märku andsid. Kõik paadid panid oma ülilärmaka mootori tööle ja hakkasid delfiinide poole kimama. Loomulikult ehmusid vaesed delfiinid ja enam veest välja ei hüpanud. Kui märgati uut karja, siis kordus sama. Täiest ajuvaba ja organiseerimata tegevus. Kui paadid seisatud mootoriga ühe koha peal seisaksid, oleks igaljuhul suurem tõenäosus delfiine näha. Nägin delfiinid ära, kuid mingist heast tundest peale seda küll rääkida ei saanud. Oleks selle „vaatluse hea meelega vahele jätnud. Austraalias kogetud vaalavaatlus andis tänu heale korraldusele seevastu suurepärase kogemuse. See on aga Aasia ja inimesed ei saa endagagi hakkama, seega ei saa kindlasti rääkida loomade heaolust.

Kuna Lovinas olid rannad räpased, siis võtsime suuna Gili Trawangan väikesaarele.

Seal leidsin paradiisi, mida olin otsinud. Valge liiv, türkiissinine vesi ja sõbralikud inimesed. Seal veetsin ka oma esimesed „soojamaa“ jõulud. Samal ajal viibis saarel ka Kim- minu sakslannast töökaaslane õunafarmist. Kambas olid veel 2 saksa poissi, seega veetsime mõnusa eesti-saksa jõuluõhtu sushirestoranis ja hiljem klubis tantsu lüües.

Kuigi kohalikud andsid oma parima, et turistides jõulutunnet tekitada (jõulukaunistused, jõulumuusika, ilutulestik :O jne) ei tulnud sellest suurt midagi väja. Ema saadetud piparkoogid ja paar pisikest kuuseoksa leevendasid olukorda, kuid ilma lume ja hapukapsata ikka jõulu pidada ei saa. Meil oli siiski lahe ja õhtu leidis lõpu, kui dj (vana pidur) jõulumuusika peale pani. Tahtis vist parimat, aga meie läksime koju ära.

Järgmisel päeval võis näha ülemeelikuid jõuluvanakostüümis austraallasi kokteile joomas ja päkapikumütsides inimesi snorgeldamas.

Mulle meeldis Gili Trawangan, kuna seal puudusid autod ja rollerid ning ainsateks transpordivahenditeks olid hobused ja jalgrattad. Siiski...minu süda valutas hobuste pärast iga päev. Nad vaesekesed pidi laisku turiste vedama varahommikust hiliste öötundideni ja ma ei näinud kordagi, et keegi neid söötnud/jootnud oleks. Vesekesed olid nii kõhnad ja nende silmadest oli näha, kui kurvad nad olid. Mina loomulikult, sellist äri ei toetanud.

Saarel suurt peale päevitamise, snorgeldamise, sukeldumise ja söömise/joomise teha polegi, seega kujunes see nädal meie jaoks tõeliseks puhkuseks.



Paar korda käisin joogas, tegime saarele jalgrattaga tiiru peale, külastasime naabersaart Gili Menot ja nii see mõnus nädal läbi saigi.

Kiirpaadiga Balile tagasi sõites nägin taaskord delfiine. Seekord siis ilma jahita ja delfiinid näitasid meile ennast heameelega :)

Veetsime Kutas ühe öö ja järgmine päev ootas meid ees lend Singapuri, et saata ära 2011 ja võtta vastu uus aasta.

.

Tere troopika!

Hetkel istun lennukis ja üritan anda ülevaate minu kahest viimasest nädalast. Käes on see saatuslik 18.12, kui minu Austraalia seiklus lõppeb. Vähemalt selleks korraks. See on olnud üks põnevamaid aegu minu elus ja eriti suurt rolli mängivad selles 2 viimast nädalat. Nagu võis lugeda Birgiti sissekandest oli Fraser island väärt ülivõrret ja hetkel võin öelda, et minu veealuse maailma külastus korallimeres oli veelgi lähemal täiuslikule elamusele.

Peale nutu ja naerusegust hüvastijättu Hervey Bay’s hüppasin bussi peale, et võtta ette 12 tunnine teekond Airlie Beach'ile

Bussist maha astudes tervitas mind troopika. Sellist kuumusepahmakat on minu keha tundnud ainult saunas käies. Ja alates sellest hetkest on minu keha olnud püsivalt higiga kaetud. 33 °C, mis tundub nagu 38 °C ei ole naljaasi, kuid eks keha harjub kõigega. Troopilise kliimaga kaasnevad ka sellised huvitavad nähtused nagu igaõhtused äikesetormid, krokodillid, surmavalt mürgised meduusid ja muud jõledad loomad. Ühte sellist oli mul au kohata Airlie Beach’i hämaras hostelitoas, kui oma asju kokku pakkisin. Oma kohvri lukku kinni tõmmates nägin äkitselt enda kõrval, oma seljakoti rihmade all, midagi suurt ja musta liigutamas. Ja seal see oli, käesuurune must ämblik. Hiigelämblik! Ja ta ei kavatsenudki ennast liigutada. Õnneks oli ennast üles ajanud minu toanaabrist noorrmees, kelle abi pidin oma koti liigutamisel paluma. Sellel hetkel olin küll tänulik, et tegemist ei olnud ainult tüdrukutele mõeldud toaga. Sellel juhul oleksin bussist maha jäänud.

Lõunaks jõudsin unisesse Townsville’i. Taas üks nunnu linnake, kuid kuna oli pühapäev, oli enamvähem kõik välja surnud ja isegi kohta lõunatamiseks oli raske leida. Võtsin ülekuumenenenud keha jahutamiseks suuna randa. Nagu juba mainisin, võib troopilises kliima merevees kohata mürgiseid meduuse. Seda siis novembrist maini, kui on nende vastikute elukate hooaeg. Neist mürgiseim on Box jellyfish, kelle kõrvetus surmab inimese mõne hetkega. Ja see ei ole sugugi mitte meeldiv. Kõigepealt halvab kõrvetus inimese keha, mis tähendab, et inimene ise on täie mõistuse juures, kuid ei saa ise midagi teha. Seega on novembrist maini kõik avalikud rannad suletud. Selleks, et kuumas kliimas elavad inimesed saaksid siiski rannamõnusid nautida on randa paigaldatud kas kaitsev meduusivõrk või on rajatud suur välibassein.

Järgmise päeva plaan oli teha 6 h peatus Mission Beach’il ja õhtuks jõuda Cairns’isse. Kohale jõudes tuli välja, et bussipeatus ei asu sugugi mitte Mission Beach’i keskuses, vaid sellest 4 km kaugusel. Kuna tegemist oli ülipisikese kohaga, siis puudus seal bussiliiklus ja otsustasin ette võtta jalgsimatka. Mõtlesin, et miks mitte jalutada mööda rannaäärt. Paraku polnud see hea mõte. Kui olin juba u 3 km ülimas kuumuses maha kõndinud, selgus, et merre suubub pisike oja, mida mina ihuüksi ületada ei julgenud. Tundus sügav ja lisaks kartisn meduuse. Ehk siis 34 °C kuumuses tagasi bussijaama. Tagasi jõudes olin täielikult ülekuumenenud ja vedelikupuuduses. Käisin konditsioneeritud Woolworth’sis (kohalik Rimi) end jahutamas ja kõndisin selle päeval veel 8 km vaid selle nimel, et meduusivõrguga rannas ujuda saaks. Mission Beach’i rand on iseenesest ilus ja natuke müstiline.

Õhtul bussi oodates tuli minu juurde üks mees, kes palus mul Cairns’isse toimetada ühe ümbriku, kus pidi sees olema raha ja ravimid tema tüdruksõbrale, kes pidi oodatust kauemaks Cairns’isse jääma. Tundus kahtlane, aga keelduda oli ka imelik. Bussist maha astudes ei pidanud ma pakisaajat isegi mitte otsima. Ta tormas kohe minu juurde ja kallistas mind tänulikkusest. Kuna tal oli puusavigastus, siis võimaldas kindlustus talle tasuta taksosõidud ja nii pakkus ta mulle küüti minu hostelisse. Tema unistus on benji-hüpe ja kui tema puusaoperatsioon on edukas, siis võibolla tema unelm ka täitub. Mina soovin talle parimat ja loodan väga, et ta saab oma unistuse täide viia. Et siis selline tore seiklus Cairns'isse saabumisel.

Esimeseks päevaks olin endale broneerinud päevase väljasõidu Cape Tribulation’isse ja Daintree vihmametsa. Väga mõnus ja hariv päev oli. Külastasime elupaigatüübi loomaparki, kus saime üle vaadata troopilises vöötmes elavad loomad. Sain pai teha ka pisikesele krokodillile. Lõuad olid tal kleeplindiga kinni seotud. Nii kahju vaesekesest. Päeva tipphetk oli Jungle Surfing maailma vanimas vihmametsas. See oli kahtlemata üks väga huvitav viis vihmametsaga tutvumiseks. Näha metsa puude latvadest, pea alaspidi jne. Usun, et pildid annavad parema ettekujutuse.

Vihmamets nähtud, olin sammuke lähemale oma suure unistuse teostamisele. Great Barrier Reef’i ehk siis Suure Vallrahu pidi minu silm ka ära nägema. Hommikul sadama poole lonkides kuulsin äkitselt kedagi ”Mööölin” hüüdmas. Keerasin ümber ja seal olid Rob, Lucas ja Calem ehk siis kutid meie Fraseri tripilt. Teadsin, et nad reisivad samas suunas, aga see oli küll huvitav kokkusattumus. Ja loomulikult olime sama kompanii paadil. Üllatusi täis hommik jätkus sellega, kui pileteid kontrolliv neiu osutus eestlaseks :) Peale 1,5 h sõitu olime jõudnud maailma suurima korallriifi kohale. Paljud otsustasid korallidega tutvuda sukeldudes, kuid mina jäin seekord snorgeldamise juurde. See oli ka ju minu esimene kord snorgeldada. Tõmbasime kaitsvad meduusiülikonnad selga ja hüppasime vette. Pistsin oma pea vee alla ja hakkasin kõva häälega narma. Õnnest muidugi :) Ilmselt on võimalik seda kõike vaadata fotodelt, aga see oli lihtsalt imeline, mida minu silm nägi. Kõikvõimalikes värvides ja kujudes korallid ja kalad. Mõni kala oli suisa suurem, kui mina. Minul ainukesena õnnestu näha kilpkonna, kes paistis samamoodi elu nautivat nagu ka mina tol ilusal päeval. Kaitseülikonnad tasusid end ära, kuna häirivalt palju meduuse hulpis mulle vastu.

Kuna meile kõigile oli Cairns üks viimaseid sihtkohti Austraalia seiklusel, siis pidasime õhtul maha ka ühe toreda lõpupeo. Selle üle on mul ainult hea meel, sest minu viimane sihtkoht Darwin ei meeldinud mulle üldse ning mingist lõbutsemisest ei saanud juttu ollagi. Ilmselt oli asi nõmedas hostelis ja võrdlemisi nõmedates inimestes, aga mul kadus igasugune huvi midagi seal ülipalavas, krokodillidega asutatud linnas korda saata.

Iirlasi kohtab Austraalias palju, kuid tundus, et teistest rahvustest päkkereid Darwinis ei leidunudki. Kõik iiri noored tulevad siia, kuna neil pole kodus tööd ja siin on neil tänu inglise keelele väga lihtne hakkama saada + mõnus ilm pealekauba. Aga jah, Darwini linnatänavatel kohtasin palju kahtlasi inimesi. Kõik tundusid olevat pilves või lihtsalt omadega p****s. Ja aborigeene oli väga palju. Kahju oli neid vaadata. Austraalia on ju ometigi nende põlismaa ja see, mida valgete invasioon on nendega teinud, ei ole sugugi ilus. Siiski tahaksin siinkohal öelda aitäh põliselanikele ja nende imeilusale kodule, kus veetsin 4 huvitavat ja silmailu täis kuud. Mur-rom-boo!

Ühtlasi soovin huvitavate seikluste jätkumist minu kallitele elu/reisikaaslastele Birgitile, Maritile, Maarjale ja Fööniksile. Nüüdsest üritame Birgitiga anda paralleelselt ülevaadet seiklustest Austraalias ja Aasias.

Ja et teaksite kus ma parasjagu viibin, siis minu reisiplaan on järgnev:

18.12- 31.12 Bali- Indoneesia

31.12-01.01 Singapur

01.01-10.01 Vietnam ja Kambodža

10.01-17.01 Tai

17.01-18.01 UK- London

18.01 Home sweet home

Ilusat jõuluaega ja vinget aastavahetust! Palun sööge minu eest hapukapsast, sest mina pean jõuluõhtul ilmselt indoneesia kohalike roogadega leppima. Cheers!