Tere troopika!

Hetkel istun lennukis ja üritan anda ülevaate minu kahest viimasest nädalast. Käes on see saatuslik 18.12, kui minu Austraalia seiklus lõppeb. Vähemalt selleks korraks. See on olnud üks põnevamaid aegu minu elus ja eriti suurt rolli mängivad selles 2 viimast nädalat. Nagu võis lugeda Birgiti sissekandest oli Fraser island väärt ülivõrret ja hetkel võin öelda, et minu veealuse maailma külastus korallimeres oli veelgi lähemal täiuslikule elamusele.

Peale nutu ja naerusegust hüvastijättu Hervey Bay’s hüppasin bussi peale, et võtta ette 12 tunnine teekond Airlie Beach'ile

Bussist maha astudes tervitas mind troopika. Sellist kuumusepahmakat on minu keha tundnud ainult saunas käies. Ja alates sellest hetkest on minu keha olnud püsivalt higiga kaetud. 33 °C, mis tundub nagu 38 °C ei ole naljaasi, kuid eks keha harjub kõigega. Troopilise kliimaga kaasnevad ka sellised huvitavad nähtused nagu igaõhtused äikesetormid, krokodillid, surmavalt mürgised meduusid ja muud jõledad loomad. Ühte sellist oli mul au kohata Airlie Beach’i hämaras hostelitoas, kui oma asju kokku pakkisin. Oma kohvri lukku kinni tõmmates nägin äkitselt enda kõrval, oma seljakoti rihmade all, midagi suurt ja musta liigutamas. Ja seal see oli, käesuurune must ämblik. Hiigelämblik! Ja ta ei kavatsenudki ennast liigutada. Õnneks oli ennast üles ajanud minu toanaabrist noorrmees, kelle abi pidin oma koti liigutamisel paluma. Sellel hetkel olin küll tänulik, et tegemist ei olnud ainult tüdrukutele mõeldud toaga. Sellel juhul oleksin bussist maha jäänud.

Lõunaks jõudsin unisesse Townsville’i. Taas üks nunnu linnake, kuid kuna oli pühapäev, oli enamvähem kõik välja surnud ja isegi kohta lõunatamiseks oli raske leida. Võtsin ülekuumenenenud keha jahutamiseks suuna randa. Nagu juba mainisin, võib troopilises kliima merevees kohata mürgiseid meduuse. Seda siis novembrist maini, kui on nende vastikute elukate hooaeg. Neist mürgiseim on Box jellyfish, kelle kõrvetus surmab inimese mõne hetkega. Ja see ei ole sugugi mitte meeldiv. Kõigepealt halvab kõrvetus inimese keha, mis tähendab, et inimene ise on täie mõistuse juures, kuid ei saa ise midagi teha. Seega on novembrist maini kõik avalikud rannad suletud. Selleks, et kuumas kliimas elavad inimesed saaksid siiski rannamõnusid nautida on randa paigaldatud kas kaitsev meduusivõrk või on rajatud suur välibassein.

Järgmise päeva plaan oli teha 6 h peatus Mission Beach’il ja õhtuks jõuda Cairns’isse. Kohale jõudes tuli välja, et bussipeatus ei asu sugugi mitte Mission Beach’i keskuses, vaid sellest 4 km kaugusel. Kuna tegemist oli ülipisikese kohaga, siis puudus seal bussiliiklus ja otsustasin ette võtta jalgsimatka. Mõtlesin, et miks mitte jalutada mööda rannaäärt. Paraku polnud see hea mõte. Kui olin juba u 3 km ülimas kuumuses maha kõndinud, selgus, et merre suubub pisike oja, mida mina ihuüksi ületada ei julgenud. Tundus sügav ja lisaks kartisn meduuse. Ehk siis 34 °C kuumuses tagasi bussijaama. Tagasi jõudes olin täielikult ülekuumenenud ja vedelikupuuduses. Käisin konditsioneeritud Woolworth’sis (kohalik Rimi) end jahutamas ja kõndisin selle päeval veel 8 km vaid selle nimel, et meduusivõrguga rannas ujuda saaks. Mission Beach’i rand on iseenesest ilus ja natuke müstiline.

Õhtul bussi oodates tuli minu juurde üks mees, kes palus mul Cairns’isse toimetada ühe ümbriku, kus pidi sees olema raha ja ravimid tema tüdruksõbrale, kes pidi oodatust kauemaks Cairns’isse jääma. Tundus kahtlane, aga keelduda oli ka imelik. Bussist maha astudes ei pidanud ma pakisaajat isegi mitte otsima. Ta tormas kohe minu juurde ja kallistas mind tänulikkusest. Kuna tal oli puusavigastus, siis võimaldas kindlustus talle tasuta taksosõidud ja nii pakkus ta mulle küüti minu hostelisse. Tema unistus on benji-hüpe ja kui tema puusaoperatsioon on edukas, siis võibolla tema unelm ka täitub. Mina soovin talle parimat ja loodan väga, et ta saab oma unistuse täide viia. Et siis selline tore seiklus Cairns'isse saabumisel.

Esimeseks päevaks olin endale broneerinud päevase väljasõidu Cape Tribulation’isse ja Daintree vihmametsa. Väga mõnus ja hariv päev oli. Külastasime elupaigatüübi loomaparki, kus saime üle vaadata troopilises vöötmes elavad loomad. Sain pai teha ka pisikesele krokodillile. Lõuad olid tal kleeplindiga kinni seotud. Nii kahju vaesekesest. Päeva tipphetk oli Jungle Surfing maailma vanimas vihmametsas. See oli kahtlemata üks väga huvitav viis vihmametsaga tutvumiseks. Näha metsa puude latvadest, pea alaspidi jne. Usun, et pildid annavad parema ettekujutuse.

Vihmamets nähtud, olin sammuke lähemale oma suure unistuse teostamisele. Great Barrier Reef’i ehk siis Suure Vallrahu pidi minu silm ka ära nägema. Hommikul sadama poole lonkides kuulsin äkitselt kedagi ”Mööölin” hüüdmas. Keerasin ümber ja seal olid Rob, Lucas ja Calem ehk siis kutid meie Fraseri tripilt. Teadsin, et nad reisivad samas suunas, aga see oli küll huvitav kokkusattumus. Ja loomulikult olime sama kompanii paadil. Üllatusi täis hommik jätkus sellega, kui pileteid kontrolliv neiu osutus eestlaseks :) Peale 1,5 h sõitu olime jõudnud maailma suurima korallriifi kohale. Paljud otsustasid korallidega tutvuda sukeldudes, kuid mina jäin seekord snorgeldamise juurde. See oli ka ju minu esimene kord snorgeldada. Tõmbasime kaitsvad meduusiülikonnad selga ja hüppasime vette. Pistsin oma pea vee alla ja hakkasin kõva häälega narma. Õnnest muidugi :) Ilmselt on võimalik seda kõike vaadata fotodelt, aga see oli lihtsalt imeline, mida minu silm nägi. Kõikvõimalikes värvides ja kujudes korallid ja kalad. Mõni kala oli suisa suurem, kui mina. Minul ainukesena õnnestu näha kilpkonna, kes paistis samamoodi elu nautivat nagu ka mina tol ilusal päeval. Kaitseülikonnad tasusid end ära, kuna häirivalt palju meduuse hulpis mulle vastu.

Kuna meile kõigile oli Cairns üks viimaseid sihtkohti Austraalia seiklusel, siis pidasime õhtul maha ka ühe toreda lõpupeo. Selle üle on mul ainult hea meel, sest minu viimane sihtkoht Darwin ei meeldinud mulle üldse ning mingist lõbutsemisest ei saanud juttu ollagi. Ilmselt oli asi nõmedas hostelis ja võrdlemisi nõmedates inimestes, aga mul kadus igasugune huvi midagi seal ülipalavas, krokodillidega asutatud linnas korda saata.

Iirlasi kohtab Austraalias palju, kuid tundus, et teistest rahvustest päkkereid Darwinis ei leidunudki. Kõik iiri noored tulevad siia, kuna neil pole kodus tööd ja siin on neil tänu inglise keelele väga lihtne hakkama saada + mõnus ilm pealekauba. Aga jah, Darwini linnatänavatel kohtasin palju kahtlasi inimesi. Kõik tundusid olevat pilves või lihtsalt omadega p****s. Ja aborigeene oli väga palju. Kahju oli neid vaadata. Austraalia on ju ometigi nende põlismaa ja see, mida valgete invasioon on nendega teinud, ei ole sugugi ilus. Siiski tahaksin siinkohal öelda aitäh põliselanikele ja nende imeilusale kodule, kus veetsin 4 huvitavat ja silmailu täis kuud. Mur-rom-boo!

Ühtlasi soovin huvitavate seikluste jätkumist minu kallitele elu/reisikaaslastele Birgitile, Maritile, Maarjale ja Fööniksile. Nüüdsest üritame Birgitiga anda paralleelselt ülevaadet seiklustest Austraalias ja Aasias.

Ja et teaksite kus ma parasjagu viibin, siis minu reisiplaan on järgnev:

18.12- 31.12 Bali- Indoneesia

31.12-01.01 Singapur

01.01-10.01 Vietnam ja Kambodža

10.01-17.01 Tai

17.01-18.01 UK- London

18.01 Home sweet home

Ilusat jõuluaega ja vinget aastavahetust! Palun sööge minu eest hapukapsast, sest mina pean jõuluõhtul ilmselt indoneesia kohalike roogadega leppima. Cheers!