Peale kahte väsitavat kuud õunafarmis lubasin endale nädalase puhkuse, et külastada Gold Coast´i, Sydney´t ja Melbourne´i. Reisi põhieesmärkideks oli vaalavaatlus Kullarannikul ja sõbranna Melina külastamine Melbourne'is. Broneerisin lennupiletid varakult ja sain need päris hea hinnaga. Hinna muutis soodsamaks ka see, et reisisin ainult käsipagasiga. Jah...see oli esimest korda minu elu jooksul. Tavaliselt viskan kohvrisse kõik, mida võibolla vaja võiks minna ja igaks juhuks veel rohkemgi. Seekord tuli pakkida targalt.
Tagantjärgi võin öelda, et tegelikult oleks veel vähemagagi hakkama saanud.
Kuna laupäev oli tööpäev, siis otsustasin lahkuda pühapäeva hommikuse bussiga. Tüdrukud suundusid uue auto esimesele väljasõidule rahvusparki ja viskasid teel sinna ka mind bussipeatusesse. Birgitit vaevas eelmise õhtu peost suur väsimus. Hea sõbranna Marit tegi talle välja veggie burgeri, mida oli bussi oodates hea mugida :D Bussiaknast saatsin kohustusliku õhumusi ja teekond Brisbane’i suunas võis alata.
Brisbane´ist võtsin rongi Kullarannikule. Kohale jõudes suundusin oma kottidega otse Broadbeach´ile. See ei olnud küll kõige parem mõte, kuna tuul oli tugev ja liiv leidis tee nii minu seljakotti kui ka friikartulitele. Oli raske vahet teha, kas tegu oli soola või liivaga minu friikatel. Aga siiski olid lained megailusad ja vesi soe. Jälgisin ühte tüüpi, kes parasjagu lohesurfas.
See oli ülilahe. Kui ma vett ei kardaks, siis prooviksin kindlasti ise ka järele. Jõudu peaks ka ilmselt rohkem olema :D Öömaja pakkusid mulle lahkelt Maris ja Bobby. See oli neist nii armas. Marise tööpäevad algasid väga varakult, seega ööeluga me tutvumas ei käinud, küll aga käisime rannas. Seal olles märkasime ühte meest, kelle tegevus meile huvi pakkus. Nimelt oli tal käes võrk, mille sees olid kalad ja vaikselt lohistas ta seda võrku mööda rannaliiva. Ja õigel hetkel kiskus ta rannaliivast välja ussi. Öak! Me ei tahtnud eriti lähedale minna, seega jäi meil selgusetuks, milleks selline tegevus vajalik on. Õhtul googeldasime ja tuli välja, et neid usse kasutatakse kalasöödaks. Nii nagu Eestis vihmausse.
Tsekka videot http://www.youtube.com/watch?v=bshfvU-LbsU
Minu pettumus oli suur, kui selgus, et vaalad jäävad mul seekord nägemata. Nimelt olid kõik kohad kas välja müüdud või siis oli hooaeg juba lõppenud.
Teisipäeva hommikul suundusin lennujaama oma Sydney lennule. Kõik oli meeldiv, kuni tuli minna lennukile. Pardakaarte kontrolliv naisterahvas tegi minu pileti peale ainult krimpsus nägu. Oma kohta otsides avastasin, et see on juba hõivatud. Palusin abi ning järjekordne kurja näoga stjuardess käsutas mind kitsasse vahekäiku ootama. Kuulsin sõna "topeltbroneering" ja kujutasin juba, ette kuidas tänane lendamine minu jaoks ära jääb. Lõpuks selgus, et mulle oli antud vale pardakaart. Mingit vabandust ma ei kuulnud. Niipalju siis paljuräägitud austraallaste sõbralikkusest. Teenidava personali hulgas seda eriti tihti küll ei kohta. Järgmine ebaõnnestumine leidis aset Sydney lennujaamas. Olin eelnevalt järgi vaadanud soodsaima transpordivõimaluse kesklinna. Paraku sellenimelise firma busse ma ei leidnud. Seejärel suundusin turismiinfo punktina tunduva leti juurde ja juba järgmisel hetkel oli endale ostnud edasi-tagasi transfeeri linna. Jäin siis seljakott seljas oma bussi ootama. Kui pisike mikrobuss lõpuks saabus, selgus, et kõik reisijad viiakse nende ööbimiskohta. Asiaadist juht tegi vähemalt 3 peatust ja muudkui küsis üle, et kes kuhu minema pidi. Taustaks oli kuulda teiste juhtide omavahelist suhtlust. India aktsendiga juht kamandas ja venelasest taksojuht saatis kedagi oma emakeeles koledasse kohta. Sõit, mis ilmselt oleks pidand kestma 30 min, kestis rohkem kui tund. Kõik soliidsemad inimesed viidi eelisjärjekorras hotellidesse ja mina, armetu päkker, jäin bussi viimakseks. Siis otsustas tüüp, et tegelikult on tal parematki teha, kui mind hostelisse viia. Viskas mulle 10 $ ja ütles, et mine parem taksoga. Teretulemast Sydneysse mõtlesin ma ja hakkasin kaarti uurima. Sekundiga oli minu kõrval mingi higistav mees, kes tahtis abi pakkuda. Järgmisel hetkel olid minu kõrval kaks kõhna higistavat tüüpi, kes nägid välja nagu narkomaanid. Ka nemad tahtid abi pakkuda. Mõtlesin, et see on nüüd see situatsioon, kui minult päise päeva ajal kott röövitakse. Ütlesin aitäh ja lahkusin kiirelt. Ei teagi, võibolla tahtsid nad mind tõepoolest aidata. Mõtlesin, et päeva muudaks hullemaks vaid see, kui hostel oleks peldik. Õnneks see nii ei olnud. Minu kuuekohalises hostelitoas oli esimesel ööl ainult 4 tüdrukut ja kõik olid normaalsed, vaiksed inimesed. Veel paremaks tegi mu tuju see, kui sain teada, et vaalavaatlust saab teha ka Sydneys. Õnneks olid ka vabad kohad veel saadaval ning hind oli 30 $ odavam kui oleks Kullarannikul olnud. Õhtul jalutasin läbi vihma Sydney uhkust- ooperimaja ,vaatama. Õhtuvalguses oli see päris kena.
Igaks asjaks on elus esimene kord ja nii suundusin ihuüksi Sydney ööelu nautima. Astusin sisse elava muusikaga baari ja tellisin endale ühe siidri. Ma ei teagi, kas oli see hea muusika, külm siider või iseenda seltskond :D, aga see õhtu oli vägagi nauditav.
Kolmapäeva varahommikul suundusin vaalavaatlusele. Suhteliselt väikese alusega sõitsime mööda pilvelõhkujatest ja Ooperimajast ning suundusime avamerele. Lootust oli meil kohata küürvaalu (Megaptera novaeangliae), kes rändavad mööda Austraalia idakallast põhja poole maist novembrini. Jäime siis targalt lainetes loksudes ootama esimesi märke vaaladest. Kusjuures ei läinud väga kaua aega, kui keegi osalistest nägi veepurset. Sõitsime natuke lähemale ning jäime ootama. Ja sealt see tuligi. Kõigepealt veepurse ja siis hüpe. Peaaegu nagu Free Willy’s oli :) Kuna minu kaamera oli nii aeglane, siis ma seda kahjuks pildile ei saanud. Vaalade nägemine oli super- nad on nii suursugused. Nii veetsime me 4 tundi merel. Nägime veel palju erinevaid isendeid, kuid selle vaatluse tipphetkeks jäi kindlasti see hüpe. Kuna lained oli nii suured ja paat loksutas kõvasti, siis jäin peaaegu merehaigeks. Enesetunne oli ikka ülimalt halb.
Keskkpäevaks jõudsime tagasi kesklinna. Premeerisin ennast fish&chips’iga. Ka kajakad tahtsid minu toidust osa saada.
Kuna kala oli 100 m kaugusel vees, siis pidasin seda ülimaks laiskuseks ja oma toitu lindudega ei jaganud. Peale lõunat külastasin botaanikaaeda ja jalutasin läbi erinevate kesklinna osade. Alles õhtuks jõudsin tagasi hostelisse. Õnneks oli minu toredal šveitslasest toakaaslasel, Veral, sel päeval rohkem energiat ning suundusime temaga õhtusöögile ja hiljem dringile.
Tagasi lennujaama pidin minema selle sama ebameeldiva bussiga. Seekord oli taksojuhiks venelane. Ütlesin talle sõidu lõpus Sbasibo ja tundus, et ta oli meelitatud. Sellega meenub mulle, kuidas meie sõbranna Maris (tutvusime õunafarmis) , kes sai Uus-Meremaal kaks korda tasuta taksosõitu, kui suutis oma eesti aktsendiga vene keeles „ Mõ trusjei“ öelda :D
Paljud inimesed, keda siin Austraalias kohanud oleme, ütlevad ikka, et sulle kas meeldib Sydney või ei meeldi üldse. Vahepealseid variante ei ole. Minule meeldib! Järgmises postituses lähemalt minu Melbourne’i seiklustest.
No comments:
Post a Comment