Kallid kaasaelajad, on viimane! aeg teid kurssi viia meie läbielamistest. Põhilisim, mis juhtunud on, on fakt, et meie eestlaste triost on nüüdseks saanud kvartett. Suures ärevuses suutsime ära oodata Maarja tuleku ning otsustasime Maritiga, et enne hirmufarmis töö alustamist peab uustulnukale ka Austraalia ilusat palet näitama. Jätsime õuntega tervelt neljaks päevaks hüvasti ning otsustasime veeta pika nädalalõpu omale armsaks saanud kohas- kullarannikul. Lendudest räsitud kompanjooni võtsime peale Brisbane`i lennujaamast ja peale pisikest shoppingutuuri Brisbane`is otsustasime samal päeval suuna võtta lainelaudurite paradiisi poole. Meiega ühines töökaaslane Elena, kelle viimane tööpäev kenasti meie minekuga ühtis, seega ühistransporti seekord kasutama ei pidanud. Seadsime endid sisse mõnusas* majutuskohas Surfers Paradise`is ja nädalalõpp sai alata. Surfers Paradise`i kirjeldaks siinkohal kui suurt turistilõksu. Meeletud peod, ostlemistänavad ja toidukohad. Päeval chillitakse rannas, õhtul käiakse väljas. Ja pidu pannakse seal tõepoolest 24/7, ka pühapäeviti ja esmaspäeviti. Muus osas seal miskit märkimisväärset ei ole. Seega on kehalaudurite paradiis klubitajate meka. Kuna kullarannik iseenesest on pikk, siis on seal palju mõnusamaid kohti, kus aega veeta peale Surfersi ( koht, kus eelmisel korral majutusime Mermaid Watersis, Broadbeach jne). Need on pisut rahulikumad ja tänavatel ei näe igal õhtul purjus kakerdajaid. Aga no rand on igal pool ilus :)
Nagu arvata oli, oli Maarjal samuti seljakotti pakitud Eesti halb ilm. Kogesime Asutraalia emakese looduse vihavaenu pöörase tormi nöol. Itsitasime teel rannast koju, et kummaline valgus ja seenevihm oleks nagu eelroog millelegi suuremale, mis juhtuma hakkab. Naljast sai hetkega reaalsus ja sekundite pärast ei näinud me enam miskit peale lendavate toolide, prügikastide ja suurte vihmapiiskade. Lisaks pimestas meid veel meist 20 meetrit eespool elektriposti sisse löönud välk. Sellest piisas, mina ja Maarja jooksime kohapeal ringi nagu peata kanad, sada mõtet korraga peast läbi jooksmas ( lendavad esemed, elektriposti küljest lahti tulnud elektriliin märjal maastikul jne). Õnneks oli matemaatikareeglitega vastuoluliselt meil kolme peale kokku üks mõtlev aju ja varjusime esimesse hotelli, mida läbi raju nägime. Seal tajusime austraallaste lahkust, kus meile anti rätikud enda kuivatamiseks ning peale tormi meid isegi oma majutuskohta ära viidi. Ööbimiskoha märksõnadeks olid meie esimesed austraalia prussakad ja rotid. Õnneks küll mitte meie toas, aga paaril korral õnnestus neid näha alumise korruste reisijatele külla minemas. Aga sellel teemal pikemalt peatumata oli meie pikk nädalalõpp ookeani ääres väga mõnus ja head vaheldust pakkuv. Lainetes me pettuma ei pidanud ja kehalauaga sõita oli järjekordselt ülimõnus. Küll aga pean tõdema, et ookean ei ole mängumaa. Päris mitmeid kordi on jõuline laine mind endaga vee alla vedanud ja olukorra päris tõsiseks võtnud. Seega mina, vana veeloom, olen nüüd lainetes hullates üsnagi ettevaatlikuks muutunud.
Ahjaa, seal üritasime esimest korda ka autot leida. Helistasime mitmetele müüjatele ning valisime ühe auto välja isegi testsõiduks. Selleks hetkeks ei olnud mina ega Marit veel niivõrd palju julgust kogunud, et see ise sooritada, seega panime rooli tervele Austraaliale ringi peale teinud itaallase Elena. Visuaalsel vaatlusel ei olnud autol nagu vigagi ( tegu oli 97 aasta Holden Commodore`iga), aga hääli tegi see auto küll rohkem, kui me oodata oleksime osanud. Vilises ja kärssas nii mis kole :D Mingil hetkel mõtlesin, et põleme kõik sinna sisse ära veel enne testsõidu lõppemist. Ega midagi, selle auto ja tema omanikuga jätsime peale testsõitu nukralt hüvasti ja tulime järgmisel päeval koju hoopis meie farmiomanike pojaga, kes ka samal ajal kullarannikul oli. Tee peal käisime läbi vene poest, kust ostlesime endale Riia sprotte, Karumsi kohukesi, musta leiba ja erinevate täidistega pelmeene. Ja kodus tagasi me olimegi. Ilma autota.
Õnneks olid saatusel meiega hoopis paremad plaanid ja saades teada, et järgmisel nädalal on reede, laupäev ning pühapäev vaba, otsustasime teha autootsingu vol 2 Brisbane`is. Juhuse tahtel sattus ilusal reede hommikul Brissi poole sõitma ka meie farmis töötav kahvlijuht Steve ( Anderson). Teda ma vist meie blogis varem maininud ei olegi. Steve on jutukas keskealine endine veoautojuht, kes peale aastakümneid pikkade distantside läbimist rekka roolis on otsustanud paikseks jääda ja leppida lühidistantsidega õunakuuris. Ta on tore ja nüüdseks võib ka juba öelda, et ta on meie sõber. Igal juhul võttis ta meid enda auto peale ja viis meid otsejoones Magic Mile`ile ( koht, kus on miili ulatuses autopoode igale maitsele). Tee peal saime temalt infotunni, mida autode puhul silmas pidada ja mis dokumente küsida ning täpsemalt uurida. Nii et päris põrsast kotis me siiski sihtima ei läinud. Steve oli meiega pidevalt telefonitsi kontaktis, et juhul kui me autot ei leia ja tahame samal õhtul tagasi, siis on tal hea meel meid turvaliselt koju toimetada.
Oma Fööniksit kohtasime automüüja Mike Brennani müügiplatsil ja armusime temasse silmapilkselt. Ilus hall voolujooneline kehaehitus, mõnusalt mahe mootorimürin, piisavalt pikk, et meid enda rüppe magama võtta, kui häda käes on ja muud varianti käepärast ei ole. Hind oli küll krõbedam, kui planeerinud olime, aga peale pisikest kauplemist sai seda veidi sõbralikumaks kujundada. Mitte küll veel meie plaanipärasesse hinnaklassi, aga mis parata, armastus on pime! :D Minu esimene testsõit vasakpoolses liikluses võis alata. Kujutan ette, et automüüjal, kes terve sõidu aja truult minu kõrval istus, olid küüned istmes või armatuurlauas kinni. Ma täpselt ei tea, sest minul jätkus silmi vaid tee peale. Juba esimesel ristmikul sai esiklaas kojameeste poolt kenasti puhtaks pestud, sest vasaku käega suunatule sisselülitamine on mu ajusse sisse kodeeritud. Peale paari korda valesse sõiduritta keeramist ja mitmeid klaasipuhastusi jõudsime testsõiduga finishisse. Selleks ajaks oli Fööniks meid võlunud juba niivõrd, et temast lahtiütlemise mõtet enam peast läbi ei käinud. Ajasime paberid korda ja võisime järgmisel hommikul oma uuele pereliikmele järgi minna. Fööniks on sündinud aastal 2000 ja tema passijärgne nimi on Ford Falcon, registreerimisnumbriks 421 FNX.
Samal nädalavahetusel vaatasime, mis Brisbane`il meile pakkuda on ning kohtusime Mariti väga vahva austraallasest sugulasega, kelle juures ka ööbisime. Tegu on austraallase ja jaapanlase abielupaariga ja huvitav oli jälgida nende kultuurikoogelmoogelit koduses dekoratsioonikeskkonnas.
Jalutasime nende koera, vahetasime komplimente lähedal elava rääkiva kakaduu Charliega ja lõpetasime päeva oivalise õhtusöögiga.
Tagasitee koju sujus viperusteta ja seekord valdas meie meeli rahulolu.
Nüüd on meil vabal ajal vabad käed ja oleme orjapõlvest vabastatud. Käime linnas siis, kui ise tahame ja linnast kaugemalgi, kui tuju tuleb. Merlini äraolekul ( ta käis nädalaajasel puhkusel Sydneys ja Melbournis) võtime meie suuna 50 km kaugusel asuvasse Girraween National parki, mis hämmastas meid oma rändrahnude ja graniidikivi paljanditega.
Matkasime pool päeva, käisime ujumas, nägime taas kängurusid ja pöördusime tagasi, et mitte hilineda Steve`i ja tema naise hoovis toimuvale õigele aussi barbeque`le. See paar on sõbralikkuse musternäidis ja kohati tunneme end nende tütardena. Mitte, et neil tütreid vähe oleks! Neil on tervelt 3 täiskasvanud tütart, kes kõik on vähemalt paari tunni sõidu kaugusele kolinud. Loodame, et oleme piisavat head asendusmatejalid :D. Mainimata ei saa jätta ka nelja emast kassi, kes on neile samuti tütarde eest. Kohtasime seal tema õigeid tütreid, lapselast ja paari sõpra ning sõime jälle head ja paremat.
Steve`il ja minul on midagi ühist- meile mõlemale meeldib kooke küpsetada. Niisiis olen mina talle juba Brisbane`i sõidu eest tänutäheks küpsetanud maitva porgandikoogi ( mille ta naine vist enamjaolt küll üksi nahka pistis) ja tema meile samuti ühe koogi ( mille mina vist enamjaolt üksi ära sõin- tunnen seda juba enda reitel). Samuti õpetasid nemad meid sööma Vegimate`i, mis on populaarne kohalik saiamääre. See on üsna tugeva maitsega ja põhimõtteliselt on see nagu lagritsagagi, see kas meeldib sulle või ei meeldi üldse, vahepealset varianti ei ole. Meie leidsime, et see on crackerite peal väga hea. Nüüdseks oleme nende kodu külastanud juba kaks korda, kuna üleeile enne Merlinile bussile vastuminekut käisime mõnusal teeõhtul. Seal tegid nad meile ettepaneku, et nende kodu võib meile alati olla baasiks, kuhu tulla, mil iganes tahame, kui meil on abi vaja või muud sarnast.
Steve`i pärast olen sattunud ka ühte pisikesse tööalasesse jamasse. Nimelt võibolla mõned teist teavad, et ma juba umbes kaks kuud ei tegele enam õunafarmis õunte pakkimisega, vaid ronisin ametiredelil astme kõrgemale ja tegelen nüüd pakitud õunte kontrollimisega. Palk sama, töö mõnusam. Aga kuna kahvlimees Steve ei ole just suu peale kukkunud ja muudkui jutustab minuga elust ja olust, siis tundub, et oleme oma jutustamisega perenaises pisut pahameelt tekitanud. Eelmisel nädalal pandi mind tagasi pakkima ja jäi mulje, et just seetõttu. Vihastasin end sellepärast sellisesse värvi, mida isegi vikerkaares ei eksisteeri ja olin juba otsustamas, et lähen annan endast oma 100% kusagil mujal farmis. Nüüd loodan, et vastavalt Eesti vanasõnale elan ma kaua, sest kannatasin ära nädalakese pakkimist ja alates tänasest olen ma taas õunakontroll.
Õunakontrolli standardvarustusse kuuluvad kast, allkirjastatud kleepsud, käärid, pastakas ja teip. Ühel ilusal päeval vedasin salaja tööle kaasa kaamera ja klõpsutasin ka mõned pildid:
Granny Smithi`d:
Pink Lady`d:
Õunakuur seestpoolt:
Alused, mille pealmises kastis olevaid õunu enne väljasaatmist kontrollin:
Õunakontrolli standardvarustus:
Töö koha pealt veel niipalju, et ühel-kahel päeval nädalas töötame nüüd ka väljas, harvendame õunapuid. Töö ei ole raske ja mulle meeldib väljas rohkem kui sees, aga negatiivseks küljeks on see, et välitööl on töötasu nigelam kui õunakuuris.
Mis siis veel? Ilmad on ilusad ja lähevad aina ilusamaks. Palavus tahab vahetevahel hinge seest võtta ( homseks lubab taas 32 kraadi). Elasime üle esimese rahetormi, kus rahetükid olid pariisi kartulitega ühte mõõtu. Eelmisel laupäeval veetsime ilusa päeva Warwickis, mis on suurem kui Stanthorpe, käisime kohvitamas ja kinos, väga muhe oli.
Lahkuda on plaan 4. Detsembri paiku ning järgmiseks sihtkohaks on imeilus Fraser Island, kus loodame näha metsikuid dingosid. Peale mõnepäevast puhkust saarel lähevad minu ja Merlini teed Austraalia pinnal lahku. Merlin suundub põhja, et 18. detsembriks jõuda lennule Darwin-Bali, kus ootab ees tema armastatu :D ning meie võtame Fööniksile tuule rehvide vahele ja alustame Austraalia vallutamist alt poolt.
Paari viimase nädala jooksul on meis ornitoloogia-, zooloogia- ja entomoloogiaalaseid teadmisi täiendanud:
rääkiv papagoi
rebased
kilpkonnad
kängurud
wallabe
erinevad sisalikud
uss
pisikesed ämblikud
OHTRAD kärbsed ja sääsed
Surnutest siis seekord part, känguru ja kilpkonn. Vaesekesed! Aga meie nahkhiir ripub vapralt siiani elektritraadi küljes, ei heiduta teda tuuled ega taevast vahetevahel langevad jääkamakad.
Seda blogipostitust kirjutades leban meie maja ees tekil, on kottpime ja Fööniks tudub minu kõrval. Oli ülimalt soe päev ja nüüd, kus päike on loojunud, on mõnus tunda kerget briisi ja samal ajal tähevaatlust teha. Õhtusöögiks oli meil täna traditsiooniline Eesti heeringas ( jah, just Eesti- avastasime enda rõõmuks, et toidukett IGA müüb Eestis toodetud heeringafileesid!) hapukoore, muna, sibula ja keedukartuliga. MÕNUS! :)
Vajutan siinkohal pausi nuppu ja jääme järgmise korrani! Saladuskatte all reedan, et olge lainel, Merlu on olnud nii tubli, et jõudnud oma reisist 2 blogipostitust valmis kribada. Ootavad vaid avaldamist.
Kuulmiseni!
No comments:
Post a Comment