Melbourne’i saabumine oli võrreldes Sydney’ga tõeline luksus. Sõbranna Melina ja tema elukaaslane Brad tulid mulle lennujaama vastu. Peale paarikümne minutilist sõitu jõudsime koju. Seal ootas mind ees oma tuba laia voodi ja isikliku vannitoaga. Milline luksus, kui oled viimased 3 kuus maganud nari voodi teisel korrusel!
Ungarlanna Melina on minu sõbranna Londoni aegadest. Töötasime seal mõlemad lapsehoidjatena ja tutvusime, kuna meie „lapsed“ käisid ühes koolis. Juba seal olles ( 7 aastat tagasi) tutvus ta Austraalia kuti Brad’iga, kes oli samasugusel Euroopa seiklusel nagu meie praegu tema kodumaal. Suure armastuse tõttu jäi ta Londonisse 4 aastaks . Alles 3 aastat tagasi otsustas ta kodumaale tagasi tulla ja ka oma armastatu kaasa võtta. Ma arvasin, et ilmselt ei näe me enam kunagi, aga võta näpust. Nüüd olen siin ja ideaalne võimalus oli oma sõbranna üle vaadata.
Reedese päeva oli Melina vabaks võtnud, seega suundusime linnaga tutvuma. Kõndisime läbi põhilisemad vaatamisväärsused ja tegime tiiru turistitrammiga. See tramm sõidab ringiratast Melbourne’i südalinnas, tehes teele jäädavate vaatamisväärsuste juures peatuse. Huviline saab soovi korral maha hüpata ja järgmise trammiga teekonda jätkata. Meeldiv, et see vanamoodsa välimusega tramm oli puha tasuta. Kuna sel reedel oli parasjagu kuupäevaks 11.11.11, siis nägime linna peal palju erinevaid pruutpaare. Üks, ilmselt tähelepanunäljas, paarike pandi paari otse turistidest kubiseva vaatamisväärsuse ees.
Minu üllatuseks sattus meie teele palju kullapoode, kuhu Melina juhendamisel alati sisse astusime. Ja eesmärgiks oli välja selgitada, milline kihasõrmus sobiks mulle kõige paremini. Just nii! Sulle, kallis Priit, ka siis teadmiseks :D Nimelt kihlusid Melina ja Brad kevadel Fiji’l ning peale seda on kihasõrmused Melina kinnisideeks muutunud. Heas mõttes muidugi J Kuna tal endal oli igasse ilmakaarde sätendav sõrmus juba sõrmes, siis tuli ju välja selgitada, milline sobiks mulle. Ma ei hakanud mainimagi, et ma ei ole eriline pulmafännn ja abiellumine ei ole minu unistuse hulka kunagi kuulunud :D
Õhtul, kui jalad juba väsinud, istusime rongi ja sõitsime Brighton Beachile. Põhjuseks olid postkaardilt nähtud värvilised rannamajakesed, mida tahtsin ka oma silmaga üle vaadata. Inglise keeles kutsutakse neid majakesi bathing boxes ehks siis ranna- või päevitusmajakesed. Nende majakeste ajalugu on pikk, kuid tänapäeval kuuluvad need Melbourne’i rikastele ja ilusatele. Ühe päevitusmaja hinnaks on orienteeruvalt 200 000 doltsi ehks siis üle kahe miljoni krooni (eurodega on mul siiani halvad lood). Meie sealviibimise ajal toimusid parasjagu laste ujumisvõistlused. Jõukamad lapsevanemad istusid uhkelt rannatoolidega oma majakeste ees ja jõid shampust.
Laupäevaks oli meil plaanitud külastada Phillip island’it ja käia vaatamas paari müügil olevat maja noorpaari tulevase kodu tarvis. Majad vaadatud, võtsime suuna saarele. Phillip island asub Melbournist u 140 km kaugusel ja on tuntud seal aset leidva Australian Moto GP ja pingviinide paraadi poolest. Ralli mind ei huvita, seega olid need loomulikult pingud, keda me vaatama läksime.
Saarel laiub suur looduskaitseala, kus jooksevad vabalt ringi kängurud, wallaby’d ja wombatid. Seega tuleb autoga sõites eriti ettevaatlik olla. Kahjuks nägime tee ääres nii mõndagi õnnetult hukkunud looma ja lindu.
Kuulus pingviinide paraad pidi aset leidma päikeseloojangu ajal, seega võtsime peale pileite ostu suuna saare keskusesse. Cowes’i nimelises linnakeses sõime õhtust ning suundusime tagasi ookeani äärde. Enne paraadi algust oli külastuskeskuses võimalik tutvuda pingviinide elu ja oluga. Mina näiteks ei teadnud, et Antarktikast tagasi tulles pöördub pingu tagasi alati samasse pessa. Imeline!
Pingviinide paraad kujutab endast pingude igaõhtust ookeanist väljatulemist ja pesasse suundumist. Selle nägemiseks istusime rannanõlval olevatele toolidele. Ootasime natuke ja järsku hüppas lainest välja esimene minipingviin. Vaatas veidi ringi ja kadus tagasi vette. Need pisikesed pingviinid on nimelt väga arad ja eelistavad liikuda kambas. Erinevate loomade ja lindude hirmus, tulevadki nad veest välja alles hämardudes. Varsti oli näha kuupealist kampa ja siis veel ühte. Kiirelt oli terve rand neid täis. Oma kergelt vanainimese kõnnakut meenutaval sammul võtsid nad suuna pesadesse, mis asusid laudtee kõrval. Seega saime koos pingudega kaasa kõndida ja neid päris lähedalt vaadata. See oli nii armas ja samaaegselt naljakas. Mõni üksik läks kohe pessa. Enamus neist puhkasid vahepeal jalga, suhtlesid üksteisega jne. Mõni passis niisama ja jätkas teekonda alles siis, kui sõber juhtus mööda jalutama. Üks laps viskas selle kirjeldamiseks pahaaimamatult hea killu: „Look mummy, she’s with another mate now“ :D Kuna pildistamine polnud lubatud, siis mina pilti ei teinud. Kahjuks mõni tropp ikka ahistas vaeseid pingusid oma välguga. Mina lisan siia netist saadud pildi.
Lahkudes paluti kõigil külastajatel vaadata oma auto alla, kuna väikesed pingviinid armastavat sinna peitu pugeda. Auto alt me kedagi ei leidnud, küll aga otsustas meie auto ette hüpata wallaby. Hea, et Brad nii kiire reageerimisega oli.
Minu nädalane puhkus oli ülimõnus ja jään huviga ootama uusi seiklusi, kui õunafarmiga lõpparve tehtud.
No comments:
Post a Comment