Tere troopika!

Hetkel istun lennukis ja üritan anda ülevaate minu kahest viimasest nädalast. Käes on see saatuslik 18.12, kui minu Austraalia seiklus lõppeb. Vähemalt selleks korraks. See on olnud üks põnevamaid aegu minu elus ja eriti suurt rolli mängivad selles 2 viimast nädalat. Nagu võis lugeda Birgiti sissekandest oli Fraser island väärt ülivõrret ja hetkel võin öelda, et minu veealuse maailma külastus korallimeres oli veelgi lähemal täiuslikule elamusele.

Peale nutu ja naerusegust hüvastijättu Hervey Bay’s hüppasin bussi peale, et võtta ette 12 tunnine teekond Airlie Beach'ile

Bussist maha astudes tervitas mind troopika. Sellist kuumusepahmakat on minu keha tundnud ainult saunas käies. Ja alates sellest hetkest on minu keha olnud püsivalt higiga kaetud. 33 °C, mis tundub nagu 38 °C ei ole naljaasi, kuid eks keha harjub kõigega. Troopilise kliimaga kaasnevad ka sellised huvitavad nähtused nagu igaõhtused äikesetormid, krokodillid, surmavalt mürgised meduusid ja muud jõledad loomad. Ühte sellist oli mul au kohata Airlie Beach’i hämaras hostelitoas, kui oma asju kokku pakkisin. Oma kohvri lukku kinni tõmmates nägin äkitselt enda kõrval, oma seljakoti rihmade all, midagi suurt ja musta liigutamas. Ja seal see oli, käesuurune must ämblik. Hiigelämblik! Ja ta ei kavatsenudki ennast liigutada. Õnneks oli ennast üles ajanud minu toanaabrist noorrmees, kelle abi pidin oma koti liigutamisel paluma. Sellel hetkel olin küll tänulik, et tegemist ei olnud ainult tüdrukutele mõeldud toaga. Sellel juhul oleksin bussist maha jäänud.

Lõunaks jõudsin unisesse Townsville’i. Taas üks nunnu linnake, kuid kuna oli pühapäev, oli enamvähem kõik välja surnud ja isegi kohta lõunatamiseks oli raske leida. Võtsin ülekuumenenenud keha jahutamiseks suuna randa. Nagu juba mainisin, võib troopilises kliima merevees kohata mürgiseid meduuse. Seda siis novembrist maini, kui on nende vastikute elukate hooaeg. Neist mürgiseim on Box jellyfish, kelle kõrvetus surmab inimese mõne hetkega. Ja see ei ole sugugi mitte meeldiv. Kõigepealt halvab kõrvetus inimese keha, mis tähendab, et inimene ise on täie mõistuse juures, kuid ei saa ise midagi teha. Seega on novembrist maini kõik avalikud rannad suletud. Selleks, et kuumas kliimas elavad inimesed saaksid siiski rannamõnusid nautida on randa paigaldatud kas kaitsev meduusivõrk või on rajatud suur välibassein.

Järgmise päeva plaan oli teha 6 h peatus Mission Beach’il ja õhtuks jõuda Cairns’isse. Kohale jõudes tuli välja, et bussipeatus ei asu sugugi mitte Mission Beach’i keskuses, vaid sellest 4 km kaugusel. Kuna tegemist oli ülipisikese kohaga, siis puudus seal bussiliiklus ja otsustasin ette võtta jalgsimatka. Mõtlesin, et miks mitte jalutada mööda rannaäärt. Paraku polnud see hea mõte. Kui olin juba u 3 km ülimas kuumuses maha kõndinud, selgus, et merre suubub pisike oja, mida mina ihuüksi ületada ei julgenud. Tundus sügav ja lisaks kartisn meduuse. Ehk siis 34 °C kuumuses tagasi bussijaama. Tagasi jõudes olin täielikult ülekuumenenud ja vedelikupuuduses. Käisin konditsioneeritud Woolworth’sis (kohalik Rimi) end jahutamas ja kõndisin selle päeval veel 8 km vaid selle nimel, et meduusivõrguga rannas ujuda saaks. Mission Beach’i rand on iseenesest ilus ja natuke müstiline.

Õhtul bussi oodates tuli minu juurde üks mees, kes palus mul Cairns’isse toimetada ühe ümbriku, kus pidi sees olema raha ja ravimid tema tüdruksõbrale, kes pidi oodatust kauemaks Cairns’isse jääma. Tundus kahtlane, aga keelduda oli ka imelik. Bussist maha astudes ei pidanud ma pakisaajat isegi mitte otsima. Ta tormas kohe minu juurde ja kallistas mind tänulikkusest. Kuna tal oli puusavigastus, siis võimaldas kindlustus talle tasuta taksosõidud ja nii pakkus ta mulle küüti minu hostelisse. Tema unistus on benji-hüpe ja kui tema puusaoperatsioon on edukas, siis võibolla tema unelm ka täitub. Mina soovin talle parimat ja loodan väga, et ta saab oma unistuse täide viia. Et siis selline tore seiklus Cairns'isse saabumisel.

Esimeseks päevaks olin endale broneerinud päevase väljasõidu Cape Tribulation’isse ja Daintree vihmametsa. Väga mõnus ja hariv päev oli. Külastasime elupaigatüübi loomaparki, kus saime üle vaadata troopilises vöötmes elavad loomad. Sain pai teha ka pisikesele krokodillile. Lõuad olid tal kleeplindiga kinni seotud. Nii kahju vaesekesest. Päeva tipphetk oli Jungle Surfing maailma vanimas vihmametsas. See oli kahtlemata üks väga huvitav viis vihmametsaga tutvumiseks. Näha metsa puude latvadest, pea alaspidi jne. Usun, et pildid annavad parema ettekujutuse.

Vihmamets nähtud, olin sammuke lähemale oma suure unistuse teostamisele. Great Barrier Reef’i ehk siis Suure Vallrahu pidi minu silm ka ära nägema. Hommikul sadama poole lonkides kuulsin äkitselt kedagi ”Mööölin” hüüdmas. Keerasin ümber ja seal olid Rob, Lucas ja Calem ehk siis kutid meie Fraseri tripilt. Teadsin, et nad reisivad samas suunas, aga see oli küll huvitav kokkusattumus. Ja loomulikult olime sama kompanii paadil. Üllatusi täis hommik jätkus sellega, kui pileteid kontrolliv neiu osutus eestlaseks :) Peale 1,5 h sõitu olime jõudnud maailma suurima korallriifi kohale. Paljud otsustasid korallidega tutvuda sukeldudes, kuid mina jäin seekord snorgeldamise juurde. See oli ka ju minu esimene kord snorgeldada. Tõmbasime kaitsvad meduusiülikonnad selga ja hüppasime vette. Pistsin oma pea vee alla ja hakkasin kõva häälega narma. Õnnest muidugi :) Ilmselt on võimalik seda kõike vaadata fotodelt, aga see oli lihtsalt imeline, mida minu silm nägi. Kõikvõimalikes värvides ja kujudes korallid ja kalad. Mõni kala oli suisa suurem, kui mina. Minul ainukesena õnnestu näha kilpkonna, kes paistis samamoodi elu nautivat nagu ka mina tol ilusal päeval. Kaitseülikonnad tasusid end ära, kuna häirivalt palju meduuse hulpis mulle vastu.

Kuna meile kõigile oli Cairns üks viimaseid sihtkohti Austraalia seiklusel, siis pidasime õhtul maha ka ühe toreda lõpupeo. Selle üle on mul ainult hea meel, sest minu viimane sihtkoht Darwin ei meeldinud mulle üldse ning mingist lõbutsemisest ei saanud juttu ollagi. Ilmselt oli asi nõmedas hostelis ja võrdlemisi nõmedates inimestes, aga mul kadus igasugune huvi midagi seal ülipalavas, krokodillidega asutatud linnas korda saata.

Iirlasi kohtab Austraalias palju, kuid tundus, et teistest rahvustest päkkereid Darwinis ei leidunudki. Kõik iiri noored tulevad siia, kuna neil pole kodus tööd ja siin on neil tänu inglise keelele väga lihtne hakkama saada + mõnus ilm pealekauba. Aga jah, Darwini linnatänavatel kohtasin palju kahtlasi inimesi. Kõik tundusid olevat pilves või lihtsalt omadega p****s. Ja aborigeene oli väga palju. Kahju oli neid vaadata. Austraalia on ju ometigi nende põlismaa ja see, mida valgete invasioon on nendega teinud, ei ole sugugi ilus. Siiski tahaksin siinkohal öelda aitäh põliselanikele ja nende imeilusale kodule, kus veetsin 4 huvitavat ja silmailu täis kuud. Mur-rom-boo!

Ühtlasi soovin huvitavate seikluste jätkumist minu kallitele elu/reisikaaslastele Birgitile, Maritile, Maarjale ja Fööniksile. Nüüdsest üritame Birgitiga anda paralleelselt ülevaadet seiklustest Austraalias ja Aasias.

Ja et teaksite kus ma parasjagu viibin, siis minu reisiplaan on järgnev:

18.12- 31.12 Bali- Indoneesia

31.12-01.01 Singapur

01.01-10.01 Vietnam ja Kambodža

10.01-17.01 Tai

17.01-18.01 UK- London

18.01 Home sweet home

Ilusat jõuluaega ja vinget aastavahetust! Palun sööge minu eest hapukapsast, sest mina pean jõuluõhtul ilmselt indoneesia kohalike roogadega leppima. Cheers!

Kolme i-ga paradiiis Fraser Island!

Rahumeeli võime tõmmata linnukese lahtrisse, millele eelneb lause “olen käinud maailma suurimal liivasaarel”. Fraser seda just on ning ühtlasi kuulub see imeline saar alates 1992 aastast UNESCO maailmapärandi hingekirja. Muide vastupanuks Eesti kahele tunnustatud maailmapärandile on Austraalial vastu panna tervelt 19. Seega 1 nähtud, 18 ootel!

Reis, nagu te teate, sai alguse minu sünnipäeva hommikul. Reisikaaslasi oli kõikjalt euroopast, kokku 25 inimest, kes päev enne reisi jaotati ära kolme auto vahel. Meie auto koosseis oli soolise võrdõiguslikkuse küljelt igati korrektne- 50% naised, 50% mehed. Meile lisaks olid inglased Lukas ja Calem, soomlane Jani ja hollandlane Rob. Meil vedas kõvasti seltskonnaga ja tänu sellele ka meie reis 100%liselt õnnestuski.

Hommikune ilm ei tõotanud head. Vihma kallas ja hall taevas ulatus nägemisulatuse lõpuni. Ilmateade ennustas sadu kuni nädala lõpuni. Hommikulauas otsustasid Merlin, Marit ja Maarja mulle kohvi ja hommikusöögi valmistada ning valjult pasunat puhuda ning mind õnnitleda, et ikka kellelgi märkamatuks ei jää, et mul on sünnipäev. Punastasin ja nautisin iga hetke! :)

Ilmselgelt ei heidutanud ilmataadi vingerpussid kedagi ja kõik 25 olime hommikul vajalikke pabereid allkirjastamas. Kõik, kes jeebiga sõita soovisid, pidid jätma rendifirmale kas deposiidi või krediitkaardi andmed, juhuks kui autoga miskit juhtub. Selleks hetkeks olime kõik juba läbinud videokoolituse, kus näidati meile päris palju õnnetusjuhtumite tagajärgi, kus autodest on järele jäänud ainult rusud.

Teise leongu kuulasime dingode kohta, keda pidime väidetavalt oma kämpinguplatsil kindlasti kohtama. Põhiliseks reegliks oli dingosõbra ( dingo-buddy nagu aussid seda kutsuvad) otsimine iga kord, kui on tarvis lõkke juurest pisut kaugemale liikuda. Ehk siis ei mingisugust üksi ringikondamist ega dingode jälitamist. Samuti hoiatati meid vilistamise ning lõkkesse sülitamise eest. See ei meeldi dingodele. Ok haha, ma arvan, et dingodel ei ole sellega probleemi- see ei meeldi kohalikele aborigeenidele, kes usuvad, et vilistamise peale ilmuvad kohale mittesoovitud vaimud. Ja tõenäoliselt sülitamine lõkkesse on nende jaoks ülim solvang.

Meie giidiks oli Uus-Meremaalt pärit aborigeen (maoor) Harp. Ta oli väga chill, aitas kui vaja ning tegi meie tripi kindlasti meeldejäävamaks kui lihtsalt iseseisvalt oleks läinud saart avastama.

Sündmuskohale jõudes ei olnud ilmastikuolud paranenud. Saarel olid tormised olud- meie tüdrukud otsustasime sel hetkel roolist ja pedaalidest võimalikult kaugele hoida. Tegelikult oli asi nii hull, et tol hetkel mõtlesime üldse ülejäänud päevadel ka mitte sõita, kui samad teeolud jätkuvad. Käed olid krampis autoistmete kinnihoidmisest ning mõtted vahutasid peas sama pööraselt kui ookeanilained meie kõrval. Vaene Calem, kellel väga pikka autosõidu kogemust ei ole olnud, oli rooli pandud. Võin ainult ette kujutada, mida tema roolis tunda võis.

Mõnikümmend kilomeetrit saarel sõitnud, jõudsime telkimispaika. Seal ootas meid ees samasugune melanhoolne vihmasadu halli taeva tumeduses. Küll aga olime kõik õnnelikud peale ekdtreemset sõitu, et tervena kohale olime jõudnud ja meeleolul ei olnud vigagi. Adrenaliin pulbitses meie vereringes ja hoidis meid erksana.

Peagi tegid mulle sünnipäevaüllatuse esimesed dingod, kes nagu meid märkamata telkimisplatsil süüa otsisid. Peale mõned korrad elevusse sattumist saime aru, et need loomad praktiliselt elavadki meie telkimisplatsil ja kui meie neile miskit ebameeldivust ei tekita, siis ei toimu see ka vastupidiselt. Harjusime nendega varsti ja dingod, kes hommikul ei tundunud nii loomulikuna, olid tolleks hetkeks saanud juba päeva normaalseks osaks.

Ülejäänud õhtu sõi vanapagan samuti silku ( tegelikult Austraalia pinnal usun, et ta järab vaala, sest siin on vihmasajud intensiivsemad ja kui välgub, siis neljast ilmakaarest korraga) ja tähistaevast meil näha ei õnnestunud. Aga see ei takistanud mind nautimast mulle lauldud sünnipäevalaule nii saksa-, soome-, inglise-, kui taani keeles. Samuti sain oma elu esimese kallistuse Bitteri shokolaadinahaga inimeselt. Lahe!

Järgmisel hommikul telgis Harpsi äratuskarjete peale silmi avades ei suutnud me uskuda, kui päikest nägime. Juhuu! Panime oma neljaveolistele liikuritele hääled sisse ja alustasime Harpsi juhendamisel rännakut põhjasuunda.

Päevaplaanis oli ujumine kahes maalilises kohas- esimene oli järv Wabby (muide, Fraseril asuvad järved on ühed puhtamad järvedest maailmas) ning teine oli ookeanisuue Champagne pool. Kas pole nimigi juba ilus? Shampanjabassein! Kohale jõudes tõdesime tõesti, et vesi vahutas seal tänu ookeanist tulnud lainetele nagu shampanja pokaalis. Lasen teil ka imetleda:

Maalilised vaated sellega ei piirdunud. Meie tee kulges edasi matkates saare kõrgeima kalju otsa, kus järgmised pool tundi ahhetada saime.

Peale pikka päeva lõpetasime oma silmade vaevamise piltilusatest vaadetest ja põrutasime päikeseloojangu taustal oma armastatud valgete “hobustega” tagasi kämpinguplatsile dingode sekka. Selleks ajaks oli julguse kokku võtnud Merlin ja asus juhi kohale ja nautis rehvide liuglemist sügavas liivas.

Õhtu möödus ilma ühegi vihmapiisata lõkke ümber kitarri- ja suupilli meloodiatega ühes. Nimelt tuli välja, et meie giid Harps on multitalent ning suudab lisaks laulmisele mängida ka mitmeid pille.

Kolmanda päeva hommikul oli minu kord seitse kaasreisijat turvaliselt McKenzie järve äärde viia. Olin üks õnnelik, kelle tee peale sattus vahelduseks rannaliivale ka offroad vihmametsas. Oi, ma armastasin sõita! Ma olen täiesti kindel, et kui järgmisel korral hakkame oma reisi mõnele saarele broneerima, teeme seda samuti jeebi safarina. See on tõsiselt ekstreemne ja väga fun!

Enne viimase türkiissinise veega laguuni juurde jõudmist otsustas Harps meid viia kõrgetele ja laiahaardelistele liivadüünidele, kus saime vabastada end kõigist muredest ja millelegi mõtlemata jooksujalu liivadüünist alla vurada. Tekib küsimus, milleks on tarvis ehitada miljeneid maksvaid lõbustusparke, kui loodus kõik iseenesest inimesteni kätte toob? Igal juhul on sõnad siinkohal üleliigsed ja pildid räägivad enda eest:





Liud lastud, viisin meid turvaliselt saare keskel asuva järve McKenzie juurde. Selleks hetkeks ei jõudnud enam silmigi fantastilistest vaatepiltidest pööritada ja võtsime seda juba üsna loomulikuna.




Peale paaritunnist järve ääres nautlemist oli aeg hakata suunduma tagasi vikerkaare ranna poole. Tee peale jäi üks ahvatlev kookospähkel, mille me suveniirina Fraserilt kaasa haarasime. Nüüd liigub see ringi meie Fööniksis ja ootab, mil me ta avame.
Igal juhul oleme me Merliniga pidanud tegema ümberarvestused enda parimate reiside osas ja paistab, et esikoha vääriliseks on saanud Fraser oma hingematva looduskaunidusega.
Kuna kuumus just vürtsina ei mõju, siis võite ainult arvata, kui väsinud olime me eile saarelt tagasi jõudnuna. Tarvis oli vaja võtta teekond Hervey Bay`le, kus pidime reisikuradile loovutama ühe meist. Tegime veel ühise õhtusöögi enda Fraseri autoseltskonnaga, jätsime nägemiseni ning asusime teele. Nii Merlu sinna Grayhoundi bussi astuski, oma raskete kottide ja kehalauaga ( mida ta ilmselt enne Eesti suve kusagil ei kasutagi). Mina ja Maarja pisarais, tema oli vapper lõpuni välja.
Igal juhul soovin ma sulle, kallis Merlin, head kliimat Austraalia põhjaossa ja teile mõlemale Priiduga üle ootuste fantastilist reisi, kus saate enda akud täis laadida enne Eesti kliimasse sisenemist!

Meie aga jätkame oma teekonda nüüd taaskord triona ja suundusime Hervey Bayst tagasi lõuna poole. Hervey saime ristida batmani paradiisiks, kuna rannas oli kümneid ja kümneid puid, mille küljes rippusid nahkhiired kui jõuluehted kuusepuul. Stiilinäide:



Meie tänasele teele jäi ka kaunis linnake nimega Maryborough, kus on sündinud raamatu Mary Poppins autor. Nii saimegi kallistada keset Maryborough tänavat paljude laste lemmikut Mary Poppinsit- küll mitte reaalse tegelase- vaid liikumatu kujuna. Linn oli hubane ja kaunis, jõe äärne park lummav ja täis huvitavaid kunstnike vormitud kujusid.





Hetkel oleme omadega jõudnud Noosa Heads`i, mis kujutab endast boheemlaslikku linnakest rannikul. Kõikjal rulad, surfilauad, jalgrattad ja bodyboardid. Jääme siia kolmeks päevaks ja seejärel edasi Brisbane`i ning Surfiparadiisi poole. Võib juhtuda, et aastavahetuse võtame vastu Melbourneis.

Kõigile blogilugejatele infoks, et Merlin jätkab samuti siinsamas postituste tegemisega oma reisi vältel, seega saate lugeda tema ekstreemturismi kogemusest koos Priiduga Aasias.

Näeme jälle! Ja aitäh armsate sünnipäevaõnnitluste eest!

Ahjaa, loomad:
Hiigelkonnad ( 80% surnud, sest mängisid maantee ääres enesetaputerroriste)
Metsikud hobused ( 1 kari ja 2 üksikut)
Dingod
Rai, keda nägime Fraseri mäe otsast vees ujumas
Kaheksajalg (SULGUDE SISU EI OLE NÕRGANÄRVILISTELE- kaheksajalast alles jäänud tükid vedelesid Fraseri valgel rannaliival üksteisest meetrite kaugusel)
Palju, palju nahkhiiri ja kakaduusid
Rohkem ei suuda hetkel meenutada.

Nägemiseni õunakuur!

Kallid kauged lähedased. Oleme hetkel rendibussiga suunal Stanthorpe-Brisbane, kus teoreetiliselt peaks toimuma suur jõulushopping, praktilist osa näeme mõne tunni pärast. Jagame bussi 24 aussie naisega, kellest osad on seotud meie farmiga (ülemused, kontorirotid) ja ülejäänud ostuhoolikuid näeme esmakordselt. Jõulumeeleolu on nullilähedane, sest reisisaatjaks on 30 kraadine kuumus ( kell on 8 hommikul), oleme Celsiusele täielikult alistunud. Uskumatu, et see reis on juba kätte jõudnud, sest meie ülemus Judy kuulutas sellest meile juba septembri esimestel nädalatel ning sellest ajast saati on ta olnud ärevil ning pea iga päev meile sellest tripist rääkinud. Nüüd on see siis käes. Bussitäis naisi ja üks õnnelik mees (bussijuht), kes kindlasti sooviks, et tal kuklas ka silmad oleks. Mängisime mõned Judy poolt organiseeritud mängud ja nüüd otsustasin asjalikuks hakata. Te ju kõik ootate! Kuna Judy on nii elevil ja iga 5 minuti tagant kõigi tähelepanu nõuab üle bussi karjudes, siis ma loodan, et suudan oma keskendumisvõimet ülal hoida.

Meil on kahe nädalaga majakeses suuri muudatusi toimunud. Meie Eesti-Iiri-Rootsi oktetist on hetkeks saanud 16 pealine big band. Juurde on tulnud 2 hollandlast, 2 sakslast, üks iirlane, üks inglane ja 2 eestlast. Juhtiv roll on endiselt eestlaste käes ning kuna uutel tüdrukutel oli kaasas veel suurem Eesti lipp, siis sai meie oma maha võetud ja suurem asemele pandud, et ikka kõik teaks, kes on võimul. :D

Ühisruumid nagu dushiruum ja köök on ilmselgelt ülerahvastatud ja see ajab meil vahetevahel ikka harja punaseks küll. Kuigi, oleme ausad, ega me miskit suurt enda igapäevaelus muutma ei ole pidanud, sööme ikka hommikusööki seal, kus 3 kuud tagasi ( köögis on 2 lauda, mõlema laua taga 4 kohta). Ehk siis 4 meile ja 4 iirlastele- uued ei ole omale kohti veel välja võidelnud. Küll aga teavad nad, et me kõik 8 lahkume järgmise nädala jooksul.

Nonii, praeguseks hetkeks on kätte jõudnud juba ülejärgmine päev. Süüdistage selles Judy`t, et te blogipostitust varem netis üleval ei näe. Ta nimelt segas meid nii palju, et pidin läpaka kotti tagasi panema. Mängisime muudkui erinevaid mänge nii sinna- kui tagasireel. Kaubanduskeskus oli ok, mitte nii suur, kui me eeldasime, aga sai pisut shopatud ja nägime oma silmaga ära ka ameerika filmidest tuntud traditsioonilise kaubanduskeskuse jõuluvana, kus iga laps sülle saab istuda ja oma elutähtsatest soovidest rääkida. Pika järjekorra tõttu ei hakanud ise proovima.

Merlin otsustas hoopis Brisbane`i kesklinna minna keskuse asemel. Ära sai broneeritud ka meie Fraser Islandi puhkus.

Mõni nädal tagasi saime teada, et Stanthorpe on eestlastele üpris populaarne koht, maarjamaalasi on siin kokku tervelt 16. Otsustasime korraldada ühise barbeque õhtu Stanthorpe`i lähedal asuvas karavanipargis. Seal sai sisse õnnistatud ka Fööniks kui meie magamistuba. Õhtu naelaks kujunes hetk, kui lõkkeplatsile ilmus äkitselt flööt ning juhuslikult selgus, et eestlane Ott oskab suurepäraselt seda muusikariista kasutada. Nii ta siis mängis meile terve õhtu saatel lugusid Super Mario telekamängu repertuaarist, jõululaule, pophitte ja rahvuslikke meloodiaid. Õige oleks öelda, et olime hämmingus. Tavaliselt on lõkkeplatsi lahutamatuks osaks siiani olnud kitarr, aga tundub, et Austraalias tõepoolest käivadki asjad muudmoodi. Teistel kordadel, mil oleme nendega kohtunud on flööt olnud tema truu kaaslane, kurbadel hetkedel on meie kõrvu silitanud matusemuusika ja muul ajal mängib ta meie soovilugusid.

Siin ka pilt kohalikest sisserännanutest:

Enne õunafarmist lahkumist õnnestus meil osa võtta farmi jõulupeost, mille tarbeks oli Stanthorpe`is farmiomanike poolt kinni pandud terve itaalia restoran ( Anna`s Restaurant).

Saime sellise armsa kutse:

Et vähegi jõulutunnet tekitada laulsime iirlastega taksos jõululaule. Vähemalt arvasime, et laulsime. Hiljem selgus, et Marit oli meie teekonna telefoniga lindistanud ja suur oli meie üllatus, kui meie lauluhääled pigem kassikräunumist meenutasid. Vaene taksojuht! :D Aga see oli mõnus õhtu ja nii rikkalikult ei olnud me veel Austraalia pinnal söönud. See oli tore, et meid ka kutsuti ja vahelduseks poputati.

Seal adusime esmakordselt, kui suure farmiga meil tegu oli. Terve restoran oli rahvast täis, pakun, et seal oli 60 inimest ning teame, et välitöötajaid ei olnud mitte üldse sinna kutsutudki. Tagasiteel valitses bussis haudvaikus, sest kõik olid end üle söönud. Taksojuhi õudusunenägu enam ei kordunud.

Ühe kogemuse võrra olen veel vahepeal rikkamaks saanud. Selleks on kaktuse pildistamine. Ühel päikeseloojangu kuldsel tunnil otsustasin võtta kaasa oma kaamera, assistendid ja redeli, et minna maja lähedale õitsvaid kaktuselisi jäädvustama. Assistent Mariti põhiülesandeks oli jälgida, et ma künka peal kaldus oleva redeli otsast maha või kaktusepõõsasse ei kukuks ning assistent koera ülesandeks oli tuju üleval hoidmine. Jah, meil oli jälle majakseses koer. Seekord labradori kutsikas, kellele meeldis hirmsasti mürada ja palli mängida. No igal juhul sain ma oma pildid tehtud, aga lisaks fotodele õnnestus kaktusepõõsast kaasa hankida ka kõvasti kaktusenõelu. Õhtu lõppes koostöös assistent Maritiga, kes sai uue tööülesande ja selleks oli pinsettidega mu seljalt nõelte korjamine :D Päris huvitav läbielamine!

Nüüd pisut viimastest päevadest. Eelmisel reedel oli meie viimane tööpäev õunakuuris. Alustasime kell 6 hommikul ja lõpetasime pisut enne kuut õhtul. See oli meie pikim tööpäev siiani. Kuna tööd oli palju ja pakkijaid ei olnud piisavalt, siis kupatati õunakuuri ka perepoeg. Vürtsi lisas ta meie tööpäeva oma numbriga ( mainisime vist varem, et meie numbrid on 33, 35, 36 ja 38). No igal juhul tekitas perepoja number naisi täis kuuris kõvasti elevust ja naeru. Selleks oli ei midagi muud, kui 69! :D

Pika tööpäev seljataga oli järgmisel hommikul jõulushoppingu trip Brisbane`i, millest eelpool juttu tegin. Õhtuseks plaaniks oli väljaminek, millega ühtlasi tähistasime ka enda finishit õunafarmis. Küpsetasime koogi ja muffinid ning täitsime laua kõige muu hea ja paremaga ning peale mõnusat istumist võtsime suuna Stanthorpe`i ööklubisse. Ma ei saa mainimata jätta Merlini suurepärast plaani saada tähelepanu aasia kuttidelt. Põhiidee seisnes selles, et tahtsime nendega ühisele pildile jääda. Muidugi me neid ei tundnud ning pildi saavutamiseks pidime tantsupõrandal nende juurde tantsima minema. Plaan ei võtnud üldse vedu, kuna meeste pilgud olid meie asemel suunatud hoopis elektroonikaseadmele, milleks oli suur plasmateleviisor. Nii me siis virelesime seal nende juures Justin Bieberi loo saatel ja üritasime nende tähelepanu võita. Lõpuks see õnnestus ja nad hakkasid meie suunas naeratama. Huvitav küll.. meie konkurendiks oli telekas :D. Pildid saime tehtud ja siin on seeriast üks:

Öösel majakesse tagasi jõudes ei olnud kellelgi und ning otsustasime iirlastega üksteisele rahvatantse näidata. Sai keerutatud kaerajaani ja vaadatud iiri rahvatantsu raadiomuusika saatel. See oli fun! Ühtlasi ärandasid iirlased samal õhtul ka perepoja auto kaugele õunapuude vahele, et ta seda hommikul tulles üles ei leiaks. Juhtus veel palju kummalisi asju nagu traktori käivitamine, õunapuu tühjaks harvendamine, roostetanud autode najal poseerimine, aga sellel kohal ma pikemalt ei peatuks, sest meie Merliniga ei olnud asjaga seotud. Ja peale toredat õhtut algaski kell 5 hommikul meie viimane magus uni majakeses. Uni oli magus ning hommik saabus kätte kiiremini kui arvata oskasime.

Pühapäev möödus pakkides.

Kuna meid on hetkel veel 4, siis leidsime, et koos asjadega me autosse magama ei mahu ja pühapäeva öö oli tarvis kusagil veeta. Nii ma siis uurisin Steve`ilt tema pakutud majutusvariandi kohta. Vastus oli meile meelepärane ja nad Robyniga olid meid nõus vastu võtma suurima heameelega. Asjad pakitud, jätsime hüvasti farmipiigade ja pererahvaga ning lõime Fööniksile hääled sisse, et sõita Steve`i juurde.

Meie lahkumisel majakesest:

Kuna eestlased tühjade kätega külla ei armasta minna, siis oli meil Steve`ile ja Robynile küpsetatud mereanni pitsa ja kondenspiima-toorjuustukook. Nad võtsid meid vastu avasüli nagu alati. Küll aga ei veetnud me tervet õhtut koos nendega. Vaja oli öelda nägemist ka osadele Stanthorpe`is elavatele eestlastele. Nii me siis suundusime parki, kus ootasid meid ees Adis, flöödimängijast Ott, Rennat, Karl ja Elina. Aeg lendas taaskord linnutiivul ja tagasi Steve`i juurde jõudsime alles hilisõhtul. Niisiis mekkisime südaööl nendega pitsat ja juustukooki. Nämm! Hommikul jätsime nendegagi (pluss nende 4 kassi ja kahe koeraga) hüvasti ( loodan tegelikult, et mitte päris hüvasti, sest tahame neid kindlasti veel näha- mitte ainult koeri ja kasse, vaid Steve`i ja Robynit ka). Peale seda saime alustada oma teekonnaga.

Peale viitsadat kilomeetrit ja tuhandeid tee peal lebavaid surnud konnasid oleme jõudnud Rainbow Beachile ( vikerkaarerannale). Ja muide, need konnad, nad on hiigelsuured! Mõlgutasime mõtteid, kui palju potentsiaalseid printse tee peal surma oli saanud. Meie tõenäosus oma prints leida ja mehele saada kahanes iga kilomeetriga ( minul ja Maritil, kui kellelgi küsimusi tekkis).

Siin üks näide elusast krooksujast:

Teel õnnestus kohata vabadustundest pakatavaid metsikuid hobuseid. See oli lihtsalt uskumatu, milline vaatepilt meile avanes!

Ja nüüd olemegi vikerkaarerannal asuvas majutuskohas, kus jagame neljakesi tuba kahe kutiga ( soomlane ja sakslane). Just jõudsime tagasi vikerkaare ranna liivadüünidel päikeseloojangu vaatamiselt. Selle looduse kirjeldamiseks jääb sõnavarast vajaka. Seega panen pildid.

Mõni tund tagasi tulime väikeselt koosolekult, kus näidati meile, kuidas meie Fraser Island tuur välja hakkab nähema. Jagati õpetussõnu jeepidega rannaliival sõitmiseks ja dingode eemale peletamiseks. Meie reis Fraserile algab homme hommikul ( 7.detsember) ja lõpeb 9 detsembri õhtupoolikul. Ringi sõidame seal neljaveoliste jeepidega ja ööbime kämpingutes. Oleme elevil!

P.S. Aitäh emme selle suure shokolaadikuhja eest! Me nautisime iga shokolaadi ja kommi! Ok, tegelikult jätsime ühe shokolaadi Steve´ile maitsmiseks ka.

Nüüd kaome kolmeks päevaks täielikku leviauku ja kaasa ei võta sinna isegi mitte telefone. Tõotab tulla teistsugune sünnipäev!

Järgmine blogipostitus ilmub juba sajandi pärast.