Reis, nagu te teate, sai alguse minu sünnipäeva hommikul. Reisikaaslasi oli kõikjalt euroopast, kokku 25 inimest, kes päev enne reisi jaotati ära kolme auto vahel. Meie auto koosseis oli soolise võrdõiguslikkuse küljelt igati korrektne- 50% naised, 50% mehed. Meile lisaks olid inglased Lukas ja Calem, soomlane Jani ja hollandlane Rob. Meil vedas kõvasti seltskonnaga ja tänu sellele ka meie reis 100%liselt õnnestuski.
Hommikune ilm ei tõotanud head. Vihma kallas ja hall taevas ulatus nägemisulatuse lõpuni. Ilmateade ennustas sadu kuni nädala lõpuni. Hommikulauas otsustasid Merlin, Marit ja Maarja mulle kohvi ja hommikusöögi valmistada ning valjult pasunat puhuda ning mind õnnitleda, et ikka kellelgi märkamatuks ei jää, et mul on sünnipäev. Punastasin ja nautisin iga hetke! :)
Ilmselgelt ei heidutanud ilmataadi vingerpussid kedagi ja kõik 25 olime hommikul vajalikke pabereid allkirjastamas. Kõik, kes jeebiga sõita soovisid, pidid jätma rendifirmale kas deposiidi või krediitkaardi andmed, juhuks kui autoga miskit juhtub. Selleks hetkeks olime kõik juba läbinud videokoolituse, kus näidati meile päris palju õnnetusjuhtumite tagajärgi, kus autodest on järele jäänud ainult rusud.
Teise leongu kuulasime dingode kohta, keda pidime väidetavalt oma kämpinguplatsil kindlasti kohtama. Põhiliseks reegliks oli dingosõbra ( dingo-buddy nagu aussid seda kutsuvad) otsimine iga kord, kui on tarvis lõkke juurest pisut kaugemale liikuda. Ehk siis ei mingisugust üksi ringikondamist ega dingode jälitamist. Samuti hoiatati meid vilistamise ning lõkkesse sülitamise eest. See ei meeldi dingodele. Ok haha, ma arvan, et dingodel ei ole sellega probleemi- see ei meeldi kohalikele aborigeenidele, kes usuvad, et vilistamise peale ilmuvad kohale mittesoovitud vaimud. Ja tõenäoliselt sülitamine lõkkesse on nende jaoks ülim solvang.
Meie giidiks oli Uus-Meremaalt pärit aborigeen (maoor) Harp. Ta oli väga chill, aitas kui vaja ning tegi meie tripi kindlasti meeldejäävamaks kui lihtsalt iseseisvalt oleks läinud saart avastama.
Sündmuskohale jõudes ei olnud ilmastikuolud paranenud. Saarel olid tormised olud- meie tüdrukud otsustasime sel hetkel roolist ja pedaalidest võimalikult kaugele hoida. Tegelikult oli asi nii hull, et tol hetkel mõtlesime üldse ülejäänud päevadel ka mitte sõita, kui samad teeolud jätkuvad. Käed olid krampis autoistmete kinnihoidmisest ning mõtted vahutasid peas sama pööraselt kui ookeanilained meie kõrval. Vaene Calem, kellel väga pikka autosõidu kogemust ei ole olnud, oli rooli pandud. Võin ainult ette kujutada, mida tema roolis tunda võis.
Mõnikümmend kilomeetrit saarel sõitnud, jõudsime telkimispaika. Seal ootas meid ees samasugune melanhoolne vihmasadu halli taeva tumeduses. Küll aga olime kõik õnnelikud peale ekdtreemset sõitu, et tervena kohale olime jõudnud ja meeleolul ei olnud vigagi. Adrenaliin pulbitses meie vereringes ja hoidis meid erksana.
Peagi tegid mulle sünnipäevaüllatuse esimesed dingod, kes nagu meid märkamata telkimisplatsil süüa otsisid. Peale mõned korrad elevusse sattumist saime aru, et need loomad praktiliselt elavadki meie telkimisplatsil ja kui meie neile miskit ebameeldivust ei tekita, siis ei toimu see ka vastupidiselt. Harjusime nendega varsti ja dingod, kes hommikul ei tundunud nii loomulikuna, olid tolleks hetkeks saanud juba päeva normaalseks osaks.
Ülejäänud õhtu sõi vanapagan samuti silku ( tegelikult Austraalia pinnal usun, et ta järab vaala, sest siin on vihmasajud intensiivsemad ja kui välgub, siis neljast ilmakaarest korraga) ja tähistaevast meil näha ei õnnestunud. Aga see ei takistanud mind nautimast mulle lauldud sünnipäevalaule nii saksa-, soome-, inglise-, kui taani keeles. Samuti sain oma elu esimese kallistuse Bitteri shokolaadinahaga inimeselt. Lahe!
Järgmisel hommikul telgis Harpsi äratuskarjete peale silmi avades ei suutnud me uskuda, kui päikest nägime. Juhuu! Panime oma neljaveolistele liikuritele hääled sisse ja alustasime Harpsi juhendamisel rännakut põhjasuunda.
Päevaplaanis oli ujumine kahes maalilises kohas- esimene oli järv Wabby (muide, Fraseril asuvad järved on ühed puhtamad järvedest maailmas) ning teine oli ookeanisuue Champagne pool. Kas pole nimigi juba ilus? Shampanjabassein! Kohale jõudes tõdesime tõesti, et vesi vahutas seal tänu ookeanist tulnud lainetele nagu shampanja pokaalis. Lasen teil ka imetleda:
Maalilised vaated sellega ei piirdunud. Meie tee kulges edasi matkates saare kõrgeima kalju otsa, kus järgmised pool tundi ahhetada saime.
Peale pikka päeva lõpetasime oma silmade vaevamise piltilusatest vaadetest ja põrutasime päikeseloojangu taustal oma armastatud valgete “hobustega” tagasi kämpinguplatsile dingode sekka. Selleks ajaks oli julguse kokku võtnud Merlin ja asus juhi kohale ja nautis rehvide liuglemist sügavas liivas.
Õhtu möödus ilma ühegi vihmapiisata lõkke ümber kitarri- ja suupilli meloodiatega ühes. Nimelt tuli välja, et meie giid Harps on multitalent ning suudab lisaks laulmisele mängida ka mitmeid pille.
Kolmanda päeva hommikul oli minu kord seitse kaasreisijat turvaliselt McKenzie järve äärde viia. Olin üks õnnelik, kelle tee peale sattus vahelduseks rannaliivale ka offroad vihmametsas. Oi, ma armastasin sõita! Ma olen täiesti kindel, et kui järgmisel korral hakkame oma reisi mõnele saarele broneerima, teeme seda samuti jeebi safarina. See on tõsiselt ekstreemne ja väga fun!
Enne viimase türkiissinise veega laguuni juurde jõudmist otsustas Harps meid viia kõrgetele ja laiahaardelistele liivadüünidele, kus saime vabastada end kõigist muredest ja millelegi mõtlemata jooksujalu liivadüünist alla vurada. Tekib küsimus, milleks on tarvis ehitada miljeneid maksvaid lõbustusparke, kui loodus kõik iseenesest inimesteni kätte toob? Igal juhul on sõnad siinkohal üleliigsed ja pildid räägivad enda eest:
Liud lastud, viisin meid turvaliselt saare keskel asuva järve McKenzie juurde. Selleks hetkeks ei jõudnud enam silmigi fantastilistest vaatepiltidest pööritada ja võtsime seda juba üsna loomulikuna.
Peale paaritunnist järve ääres nautlemist oli aeg hakata suunduma tagasi vikerkaare ranna poole. Tee peale jäi üks ahvatlev kookospähkel, mille me suveniirina Fraserilt kaasa haarasime. Nüüd liigub see ringi meie Fööniksis ja ootab, mil me ta avame.
Igal juhul oleme me Merliniga pidanud tegema ümberarvestused enda parimate reiside osas ja paistab, et esikoha vääriliseks on saanud Fraser oma hingematva looduskaunidusega.
Kuna kuumus just vürtsina ei mõju, siis võite ainult arvata, kui väsinud olime me eile saarelt tagasi jõudnuna. Tarvis oli vaja võtta teekond Hervey Bay`le, kus pidime reisikuradile loovutama ühe meist. Tegime veel ühise õhtusöögi enda Fraseri autoseltskonnaga, jätsime nägemiseni ning asusime teele. Nii Merlu sinna Grayhoundi bussi astuski, oma raskete kottide ja kehalauaga ( mida ta ilmselt enne Eesti suve kusagil ei kasutagi). Mina ja Maarja pisarais, tema oli vapper lõpuni välja.
Igal juhul soovin ma sulle, kallis Merlin, head kliimat Austraalia põhjaossa ja teile mõlemale Priiduga üle ootuste fantastilist reisi, kus saate enda akud täis laadida enne Eesti kliimasse sisenemist!
Meie aga jätkame oma teekonda nüüd taaskord triona ja suundusime Hervey Bayst tagasi lõuna poole. Hervey saime ristida batmani paradiisiks, kuna rannas oli kümneid ja kümneid puid, mille küljes rippusid nahkhiired kui jõuluehted kuusepuul. Stiilinäide:
Meie tänasele teele jäi ka kaunis linnake nimega Maryborough, kus on sündinud raamatu Mary Poppins autor. Nii saimegi kallistada keset Maryborough tänavat paljude laste lemmikut Mary Poppinsit- küll mitte reaalse tegelase- vaid liikumatu kujuna. Linn oli hubane ja kaunis, jõe äärne park lummav ja täis huvitavaid kunstnike vormitud kujusid.
Hetkel oleme omadega jõudnud Noosa Heads`i, mis kujutab endast boheemlaslikku linnakest rannikul. Kõikjal rulad, surfilauad, jalgrattad ja bodyboardid. Jääme siia kolmeks päevaks ja seejärel edasi Brisbane`i ning Surfiparadiisi poole. Võib juhtuda, et aastavahetuse võtame vastu Melbourneis.
Kõigile blogilugejatele infoks, et Merlin jätkab samuti siinsamas postituste tegemisega oma reisi vältel, seega saate lugeda tema ekstreemturismi kogemusest koos Priiduga Aasias.
Näeme jälle! Ja aitäh armsate sünnipäevaõnnitluste eest!
Ahjaa, loomad:
Hiigelkonnad ( 80% surnud, sest mängisid maantee ääres enesetaputerroriste)
Metsikud hobused ( 1 kari ja 2 üksikut)
Dingod
Rai, keda nägime Fraseri mäe otsast vees ujumas
Kaheksajalg (SULGUDE SISU EI OLE NÕRGANÄRVILISTELE- kaheksajalast alles jäänud tükid vedelesid Fraseri valgel rannaliival üksteisest meetrite kaugusel)
Palju, palju nahkhiiri ja kakaduusid
Rohkem ei suuda hetkel meenutada.
No comments:
Post a Comment